Täna on mu 90. postitus ja üks olulisemaid samuti. Sest viimase aja suurim rõõm vallandas mind 7. novembril, kui siia ilma tuli juurde üks ilusaim olend, keda enne nähtud. 8.novembril jõudsin ka mina pisikest vaatama, ta on rahulik ja mõistlik laps, mõnules seal ja ägises armsasti. Talle oli antud miki hiirte, donalditega pluusike ja roosad püksid, kohe alguses juba väga stiilne. Kui ta silmad avas vaatas ta uudistavalt oma ema, mõistis, et kõik on korras ja pani silmad uuesti kinni. Eks temast tule üks rüblik, selles olen ma kindel, geenid teevad ju oma töö. Ja nii hea on olla tädi. Ma ei uskunud, et ma võin tunda sellist õnne, ma olen viimased päevad lausa kiirganud kõike seda rõõmu, sest see ei mahu enam minusse. Põnni nimeks peaks esialgsete andmete põhjal saama Ants Kaspar- hüüdnimi antskar.
Täna on isadepäev ja esimest korda on minu venna nüüd isa. Aeg ikka lendab. Üritan olla nii hea tädi kui võimalik, mängida kas või igapäev 24/7 temaga autodega- kui see ajajärk kohale jõuab. Mõelda vaid, et kui see põnn saab poole aastaseks on minul 17 aastane sünnipäev. Kui mina olen 32 on tema 16, õnneks ei tule see aeg nii kiiresti, sest ma veel ei tahaks loobuda oma suurepärasest noorusest. Kinkisime noorele perele videokaamera, et nad saaksid tema tegevusi jäädvustada, sest minu ühed väärtuslikumad asjad on minu lapsepõlve videod-üsna tobedad nagu arvata võib aga hiiglama armsad. mis mul veel lisada, inimesed olge rõõmsad, et on sündinud jälle üks rüblik :)
