seda kuldteed, mis jääb nõrkuse ja tugevuse vahele ma ei leia, mulle on õpetatud olema igas olukorras tugev, ennast kontrollima, mitte kaotama pead, mu süda on emotsionaalne, kohe kui tuleb tugev valu tunne on mu kasvatus ja õpetatud mõistus kohe valmis seda valu lükkama vihaks, kurbuse tõrjub ta välja. kui ütlen, et nutsin olid need vihapisarad, ma vihastan inimeste peale, kes on kurvad, nukrad ja näitavad välja oma nõrkust. mulle tundub, et see pole õige, nagu kõik peaksid olema ekstra tugevad. siiski mis on siis tugevus, kas tugevus on näidata välja oma nõrkust ja lasta endale veel rohkem ligi? või anda märku, et kõik on korras, ma olen tugev ja mulle haiget teha ei saa?tegelikult ju ei olegi nii kerge haavata, sest kurbus läheb automaatselt üle vihaks, mis elab end koheselt välja kas patja pekstes, karjudes, lauldes, tantsides või kuidagi muud moodi end väljendades. ma tahan õppida olema kurb, mitte vihane. Tahan õppida olema Nõrk.
**
Välja! õue?
Välja! kes?
Välja! minema siit?
Välja! selge.
Igakord sisse astudes, tuleb oodata, varsti kostub hääl "Välja". Siis minna välja, või jääda provotseerides ootama, mis hääl teeb, kui sa tema käsku ei täida. Aga miks üldse tekib tahtmine vastu vaidelda, vastu tegutseda, protestida reeglite vastu? See annab vist mingi üleva jõu, et sa suudad teha teisiti kui kästi, näidata, et " Mul on oma mõtted ja teod!" . Kuidas siis ometi luua distsipliin ja kord? On seda vaja? Usun, et ON. Tuleb arusaada, kelle vastu protestitakse, kui hakata mõttetult protestima kõige vastu, hakatakse enda vastu. Välja!
**
Kujutage ette maailma, kus elavad ainult suured silmamunad. Nad suhtlevad üksteisega pilgu vahendusel. Nad veerevad ringi, mõned kiiresti ja agressiivselt, mõned rahumeelselt ja loiult. Kogu info levib pilkude vahendusel. Pilguga öeldakse, "Sa meeldid mulle!", "Tule veereme koos", "Sa ajad mind vihale" jne. Pilkude keelt pole sel maal vaja õppida, sest kõik oskavad seda juba sünnist saadik. Pole vaja silpe, sõnu, lauseid, pole vaja naeratust. Kõik on mõistetav ainuüksi ühest pilgust. Vahel tunnen minagi, et mõne inimesega, võib tekkida midagi hämmastavalt suurt ainuüksi pilkude vahetusel. Meie silmad on unustanud pilkude keele, kuid mõnikord, võivad inimesed kogemata ka seda kasutada. Pilkudega suhtlemisel on veel üks positiivne külg, nimelt, pilkudega suhtlemises, saab kohe aru Valedest. Seega pilkude-keeles levib ainult tõeseid sõnumeid. Kui antakse pilguga märku, " Sa oled mulle oluline!", siis ei ole see kohe kindlasti vale, sama ei saa öelda aga sõnade kasutamisel. Vaid üks pilk.
**
