Tavaline koolipäev esimene tund- minu matemaatika õpetaja minu silmades. Tegelik tema: korrektne, konservatiivne ja kullipilguga daam, piisab vaid ühest pilgutusest ja temast on saanud rebel mutt, kes kannab ninas septumit, juuksed on erkpunased, seljas 80-date popp must jakk, jalas sukad ja huuled tumepunased ning lõõritab valjult matemaatilist rokk laulu. Taaskord koputab ta lauale ja pilgutus muudab kõik endisks ta juhib tähelepanu et jada piirväärtus on miinus lõpmatus, piisab vaid sõnast "lõpmatus", kui klassiruum muutub kosmoseks ja klassivennad, klassiõed väikesteks helendavateks tulnukateks, kes õgivad tahvlilt nende suhu ujuvaid tähti. Õpetaja liugleb kuhugi kaugele ja laulab ikka oma rokklaulu, koputus pinginaabrilt: "Kairi, kuidas sa seda ülesannet teed?" Ah, ehmun ja üritan taas keskenduda teemasse, vaatan korra õpikusse lahendan tehte ja näitan talle, pilk suundub kogemata nina nokkivale klassikaaslasele, jällegi muutub kõik, klassikaaslane istub klaasist puuris ja õpetaja söödab talle kullast nõust venivat ollust, teised klassikaaslased tiirutavad väikeste punaste lindudena ümber klaasist puuri ja siutsuvad, et õpetaja ka neile süüa annaks. Tunnikell. Pilgutan ja tõusen üles, taas on kõik tegelik, või siis mitte? ma kõnnin järgmisesse klassi, arutledes, miks ei võiks treppide asemel olla batuudid ja miks ei võiks hüpata üles või siis alla, idee liigub kuidas täpselt võiks olla koolis korruste vaheline liikumine ja olen nördinud, et inimestel puudub fantaasiavõime ning nad ehitavad kõik kohad igavaid treppe täis. Teine tund on geograafia, istun ja vaatan enda ümber siblivaid õpilasi, mõned naeravad, mõned lahendavaid ülesanded, mõned kiruvad maailma, istun ja vaatan neid, vahelduseks mõtlen mõnele mõned tobedad riided selga või panen nad midagi tobedat tegema, taas tunnikell ja algab tund. Seda õpetajat nägin ma hiljuti unes, ma mäletan et sain teada, et ta on Poccahontase tütar ja ta tuli eestisse meid õpetama, sest Õpetajapuu oli talle lubanud seal õnnelikuks saada- ma usun et ta on õnnelik inimene, kuid mul on kahju, et tal on nii nõmedad õpilased, vaene poccahontase tütar, talle sobiks ikka indiaanielu-pärast seda tekkis mul austus selle inimese vastu, kuigi sain aru, et see uni on absurdne. Igatahes on tema tunnid huvitavad, sest siis saab palju reisida kas Kongosse, Guatemalasse, Indiasse, Uruguaisse või hoopiski Sahara kõrbesse. See klass on küll olnud nii vihmamets, džungel, kõrb, jäämägi ja veel palju muud. Jällegi heliseb kell ja ma jõuan tagasi Jaapanist. Käin mööda koolimaja söökla poole, ma olen ikka veel Jaapani helistikus ja igalpool tulevad mulle vastu geišad ja põllutöölised, varsti hakkab jälle reaalsus tagasi tulema ja saan aru, et söögivahetund on hoopis järmine vahetund. Longin klassi, järgmine tund on vene keel, astun klassist sisse ja olen kaelani vees, minu rõõmus vene keele õpetaja koos teiste klassikaaslastega ujuvad ringi ja laulavad vene laulu " Žirokaa strana maja radnaja..." ma olen hämmeldunud, sest ma ei jõudnud pilgutadagi. Nojah lähen vooluga kaasa ja ujun neile järgi, äkki vene keele õpetaja seisatab ja hakkab vett ära jooma, äkki on vesi läinud ja ma vaatan otsa õpetajale, kes on klassi ees ja küsib mult vist juba neljandat korda: "Kairi, ütle mis kuupäev on, mitmes tund ja mis jäi õppida" Teised vaatavad küsivalt minu poole, et kas ma olen kurdiks jäänud, ma kogelen vastuse ja õpetaja jääb rahule, tund jätkub. Tunni lõpuks otsustan, et täna rohkem ei pilguta, sest viimane pilgutus oli juba kontrolli alt väljunud. Algab neljas tund Keemia. Alustan töövihiku ülesannetega, kui äkitselt kuulen klassivenda seljatagant rääkimas kui jube odraiva tal silma all on ja ka kellelgi kuldsõrmust on, "kurat" jõuan ma vaid mõelda ja juba olen kuskil koopas, tule ümber, kus keeb pott, milles on palju kuldsõrmuseid, mu klassivend, segab kuldsõrmuste putru ja sügab oma,sinist sidrunit meenutavat, silma. Ta võtab poti tulelt ja küsib, kas ma soovin ka, raputan pead ja pilgutan. Taas klass, ainult olen näoga oma odraivaga klassivenna poole ja vaatan talle juhmilt otsa, "mis tahad?" kostub, raputan pead, pomisen ei midagi ja pööran end õiges suunad. Jälle on tund läbi. Õnneks on jäänud vaid kaks eesti keelt. Lähen klassi ja üritan kellegagi võimalikult elavalt vestelda, et ma enam oma kujutlustesse ei langeks. Ühe tunni saan ilma kujutlusteta aga varsti ongi käes viimane tund ja tunnen kuidas väsimus mu üle võimust võtab. Keegi klassis haigutab kuuldavalt ja ongi käes, klass on kaetud pehmete sulgedega ja eesti keele õpetaja on muutunud sokki kuduvaks vanaemaks, kelle süles asetseb avatult muinasjutu raamat ja igalt poolt kostub rahulik norin. silmad vajuvad kinni ja Plaks. Ärkan, vaatan ringi.. klass on tühi ja aknast välja vaadates on pime, astun klassist välja, sulen ukse. kõnnin mööda koridori, hakkan jalutama garderoobi poole, oh, keegi tuleb mulle vastu, saan küsida kus kõik on. oo ei, vastu tulija on suurte küülikukõrvadega koristaja, kes liputab mulle tervituseks kõrvu ja pakub mulle paki teritamata pliiateid. selge, ma ei saa enam välja. Koolikell, mu silmad avanevad. super, olen tagasi, jooksen klassist välja, ruttan kapi juurde. Lõpuks ometi saan välja ja värske õhk saab mu ajud puhtaks, lõpuks ometi, ma keeran võtit lukuaugus avan oma koolikapi ukse ja vaatan, kapis istub väikest kasvu sinise mantliga võlur, kes viibutab oma võlukepi ja võlub õhku sõna "TERE!"
