Ühes tavalises viie korruselises majas, neljandal korrusel korteris number 34 elas üks habemega vanamees. Igal hommikul kell 8.00 väljus ta oma korterist ja läks kõrvalolevasse poodi, ostis endale ühe mustika, ühe banaani, ühe kirsi, ühe kiivi, ühe hurmaa ja ühe viinamarja. Tagasitulles läks ta oma kottpimedasse korterisse, kus kõikide akende ette olid tõmmatud mustad rulood ja läks lüliti juurde. Ta vajutas lülitit ja kogu korter muutus kollaseks. Ta võttis poekotist banaani, kooris selle ja sõi ära. Kohe pärast seda kummalist rituaali, muutus korter kuumaks, põrandale ilmus liiv ja bambused katsid kõik seinad. Tema ette ilmus oranžides suurtes pükstes munk, kes tervitas teda säraval silmis ja naerul näol ning kutsus teda endaga hommikuvõimlemisele. Vanamees tegi päikesetervitust, joigus koos mungaga ja mängis djembesi. Äkki hakkas kollane tuli vilkuma, vanamees jättis tuttava mungaga hüvasti ja lülitas kõik uuesti pimedaks. Kohe kadus ta jalge alt liiv. Ta läks kobamisi lambi juurde ja võttis ülevalt lambi kõrvalt sinna riputatud järgmise pirni, ta vahetas pirni, läks lüliti juurde ja vajutas nuppu. Kõik muutus punaseks, ta võttis kotist ühe kirsi, sõi kirsi ära ning sülitas kirsikivi maha. Kui kirsikivi puutus maaga kokku muutus ta otsekohe mustaks laava kiviks, mis kõrgus keset ruumi. Kogu lagi oli muutunud punakaks, nagu toimuks eriti kuuma päikeseloojang. Ta ronis kivile ja ammutas sealt kivistunud laava energiat. Ta jälgis kuidas tema ümber süttisid iidsed tulukesed, kogu ruum oli muutunud savanniks, kus oli kuulda lõvide möirgeid, ahvide naeru ja elevantide pasundamist. Ta istus oma kivil, võttis taskust piibu ja pani selle ette, ta vajutas näpuga kivile ning tõstis see juures sõrme piibu juurde, kivi energia vabanes näpust ja aitas piibu tööle saada. Vanamees popsutas piipu ja kuulas savanni elukate hääli- järsku hakkas tuluke vilkuma, vanamees kargas kivilt maha ja ruttas lüliti juurde. Lüliti jäi alati iga muutumise ajaks samasse kohta õhku rippuma, samal ajal kui kogu ümbritsev muutus. Ruum muutus jälle pimedaks. Vanamees ohkas ja kordas jälle lampidevahetust. Plõks! Kõik muutus lillaks. Vanamees viskas viinamarja õhku ja püüdis selle suhu. Laest hakkas sadama pehmeid suuri lillasid sulgi, kõik oli pehme ja lilla ning vanamees läks lillasse pehmusse ning kogu ruum kajas nurrumisest. Suled kandsid vanameest ja kõditasid teda, ta naeris ja mõnules selles suures massaaži basseinis kuni jälle andis lambipirn märku, et aeg on naasta reaalsusesse. Vanamees sumas lülitini ja oli tagasi pimedas korteris. "Kõht on tühi." ütles Vanamees omaette. Ta näos peegeldus mõistmine, ta ruttas pimeduses kassisilmadega järgmist pirni vahetama, seekord valis ta kuldse läikega oranži pirni ja paigutas selle sujuvalt pesasse. Ta võttis toidukotist hurmaa ning näpp vajus nuppu. Ilmus rikkalik ruum, koos parimate roogadega, ta läks mugavale suurele padjale ja suure kokamütsi ja mustade pikkade vuntsidega kokk tuli ja tervitas teda: "Mida seekord härrale?" ta uuris ja vaatas vanamehele sügavale silma. Vanamees polnud sõnagi lausunud, kuid kokk naeratas ja ütles, et saab tehtud ja läks kööki. Möödus minut või paar kui kokk oli tagasi ja tõi Vanamehele täpselt need road, mida tema hing tegelikult ihaldas, neid rooge poleks Vanamees ise osanudki tellida, kuid kokk oli suurepärane "inimestetundja". Vanamees sõi kõhu täis, kummardas kokale ja ütles "Aitäh!" See sõna vallandas kokas nii suuri tundeid, et ta nutma puhkes ja kummardus mitu korda maani. See pirn oli vastupidav, ta ei hakanud iialgi vilkuma, vaid lasi alati Vanamehel viibida seal niikaua kui tarvidus oli. Vanamees lehvitas ja vajutas nuppu. Pime ruum. Vanamees küsib endalt: " Kõht täis, mis oleks kui läheks ja teeks ühe seikluse ja siis magama?" Ta läks oma pirnikogu juurde ja valis sealt välja järgmise. Seejärel kohmitses ta kotis, võttis sealt kiivi, tõmbas taskust taskunoa, kooris kiiresti vilja ning pistis põske, siis vajutas nupule ja juba ta oligi sattunud džunglisse. Kõik kohad olid väete täis, ta lendas nagu tarzan läbi džungli ja rapsis ringi, tutvus erinevate liiki loomadega ja sukeldus džungli keskel olevasse allikasse. Siis hakkas kõik jälle plinkima ning ta ujus veest välja lülitini ja jälle oli tuba ja jälle ta oli kuiv. "Aitab!MAGAMA!" siis läks ta lampideni, käsi tahtis ikka midagi huvitavat, kuid ta teadis, et tal on ainult veel üks mustikas alles ja niisiis võttis ta sügavsinise lambi, keeras selle vaikselt pesasse, võttis kotist mustika, viskas selle suhu ja lülitas lambi põlema. Kuu säras taevas ja soe mullitav vesi tema ees, ta läks vette ja lasi veel oma keha kanda ja lõõgastus. Nüüd oli ta valmis, ta läks veest välja, vajutas nuppu ja oli tagasi oma korteris, ta vahetas lambi tavalise vastu ja lülitas end reaalsusesse. Nüüd oli olemas kell ja aeg ja uks ja postkast ja kõik muu. Ta vaatas ja kell oligi juba kümme õhtul. Ta naeratas endamisi, läks koridori ning sammus postkastini, ta ei nõustunud eales hommikul posti võtmast, sest tavaliselt tuli sealt ainult halbu uudiseid, kuid õhtuti oli ta nii võrd õnnelikult joobunud, et teda ei huvitanud ükski halb uudis. Ta kontrollis postkasti ja seal oligi kiri, ta võttis selle ja läks tagasi korterisse. Rebis valge paberi katki ja sealt tuli välja reisiblankett, reklaamid uutele maadele ja põnevatele seiklustele.. Vanamees naeris ja pani blanketi kasti, kus oli neid juba hulgi. Seejärel puhastas ükshaaval kõik oma värvilised lambipirnid, kus esinesid kõik värvid, mis vikerkaarelgi. Naeratas veel endamisi, tõmbas ruloo akende eest, ronis voodisse ja mõtles, kuhu homme minna ning kas osta suhkrut või oleks see liigne enese hellitamine...
