Tere tulemast maailma, kus kõik sünnivad kergete ja õhulistena, just kui kiili tiivad, mida on võimatu näha, kui just kiili värviline vars neid üleval ei hoiaks. Kuid just selliseid läbipaistvaid tiibu on kõik see maailm täis ja nad itsitavad õhus kõige üle, tuule, päikese, rohu ja vee üle. Nende maailm koosnebki vaid neljast elemendist ja kõik on värviline ja õhuline ja imeilus. Muidugi need õhulised olevused hakkavad kasvama ja mida suuremaks nad kasvavad, seda rohkem hakkab nende läbipaistev keha muutuma värvilisemaks. Neli elementi teevad oma töö ja kasvatavad neid- vintsutades neid tuulevoogudega, uhtudes neid üle veega, kõrvetades neid päikesega ning tõmmates neid maapoole. Kuid vaatamata vintsutustele, jäävad nad õnnelikeks oma esmaste teadmistega. Selles maailmas on palju täiskirjutatud lehti, mis vedelevad kägardatult maas, igal ühel on midagi öelda ja uudishimulikumad hakkavad juba maast madalast neid lahti voltima ja neilt teadmisi ammutama. Teadmised annavad aga värvi ning mida rohkem värvi nad omandavad, seda raskemaks nad ka muutuvad. Need, kes aga nii uudishimulikud pole, lendlevad õrnalt paberinutsakatest üle ja naeravad tuulde. Nii eristubki see maailm õhulisteks läbipaistvateks tiivakesteks ning maas aelevateks värvilisteks tupsudeks. Aga tupsukesed on rõõmsad ja hüppavad ringi ning otsivad uusi ja uusi lehti, mida nad veel näinud ei ole. Kui tupsud on veelgi värvilisemad ja tugevamad, hakkavad nad vajama tugevamaid tundeid ja teadmisi kui need, mis lehed neile annavad. Lehed on siiski kättesaadavad kõigile, nii õhulistele kui ka tupsudele, kuid leidub ka raskusi, mida õhulised ei suudaks tõsta. Need on sangpommid, mille sangad ulatuvad maast välja ning, mida õhulised arvavad olevat vahvad takistused, millest üle hüpata ja kilgata, kuid mida tupsud aukartlikult maast üles vinnavad. Uued rasked teadmistepommid kukil, kasvavad tupsud veelgi, lõbu ja itsitamine kaob ja algab töö, kus tõstetakse iga ettejuhtuvat sanga, mis maas vedeleb. Õhulised kaovad aga kõrgemale õhku, sest tupsud on maa teinud üha rohkem enda omaks ning õhulistele seal enam kohta kilkamiseks pole, seal pole ju rõõmu, seal on töö. Tupsud aga rassivad ja tassivad mitmeid raskeid sangpomme õlgadel ja tunnevad kuidas värvi aina juurde valgub. Üks tups on endale kuhjanud terve sangpommide virna selga ja hüppab nendega edasi uutele jahimaadele. Kummaline lugu selle tupsu juures tundub aga see, et ta vahib kogu aeg taevasse. Teised tupsud hüppavad ringi nina maas ja otsivad aina sangasid, mis maast välja vahivad ja end korjama meelitavad, aga see tups vaatab igatsevalt õhuliste poole ja kohendab oma sangpommide virna. Üks tups igatseb naerda, ta igatseb lennata, ta ei saa tunnistada, et värv talle ei meeldiks, kuid naer meeldib talle rohkem ning ülekõige tahaks ta visata need sangpommid kus seda ja teist ja hüpata õhku ja naerda. Aga sangpomme, mis juba selga on vinnatud ei saa ta endalt ära võtta, seda saab ainult mälestusteneelaja, kes ilmub salamisi ja tõmbab õhulise või tupsu endaga kaasa ja kustutab ta ümbritsevasse pilti. Aih! Ta komistab uue sanga otsa ja hakkab seda kohusetundest üles vinnama, sangpomm kukil hüppab ta edasi ja vaatab ikka vilksamisi taevasse. Üleval taevas aga lendleb üks kaunis värviline õhuline, kel pole ühtegi sangpommi, aga värvi on ta saanud lenneldes ja riskides oma õhuliste manöövritega. Õhuline otsustab jälle teha sööstu taevast alla, kuid seekord kaotab ta juhitavuse ja lendab tupsule, kes just sel samal hetkel taevasse vaatas otse kõhtu ja nii kukuvad nad koos maha. Tups vaatab õhulist kohkunult, aga õhuline, kes oli õnnelik taolise maandumise üle hakkas hoopis naerma ja kõkutas niikaua kuni see ebamaine naer ka tupsu naerma ajas. Nad naersid seal ja sangpommid muutusid kergemaks. Värv jäi tupsule alles, kuid naer aitas tal kergendada tunduvalt sangpommide raskust ja ta tõusis koos õhulisega õhku. Nad lendlesid ja naersid ning otsustasid üksteisele oma värve jagada ning saada üheskoos veel värvilisemaks.
