kahe maailma vahel

Kui me oleme nautinud und ja meie silmad avanevad- siis me ärkame hommikumaailmas, niiöelda reaalsuses. Selles maailmas on meil moraalid ja kombed ning siin elab meie mõistlik pool. Kõik kiusatused ja rumalused, mis pähe tulevad tõrjub välja rakuke, kes kardab tuleviku pärast. Seetõttu järgnevad kõik sellele, mis on teada tuntud kui õige tee ning ratsionaalne ja kontrolli all. Iga päev siblime siin maailmas ringi teeme tähtsaid asju, mida ei saa kõrvale lükata, mis on olulised, sest nii on meile öeldud ja nii meile tundub. Kui mõttetu on üksikindiviid ja kui absurdne on elu - see ei ole midagi uut, seda mõtlevad ja teavad kõik vähemalt ühel hetkel nende elus, aga kui paljud mõtestavad selle mõtte enda tuleviku-rakukestesse ja alustavad eksisteerimist nii nagu nad tahaksid? Inimesed ei oska enam õnnelikud olla - kui nad saavad materiaalse asja. Ka mina mitte. Ma saan kingi, mis on kellegi teise poolt- masina poolt meisterdatud ja mida ma võib olla tahan, aga minu emotsioon on siiski ükskõikne. Ma suudan ainult siis midagi tunda, kui mulle kingitakse see emotsioon, see elamus. On see koht või sündmus - mälestus. Me tahame uusi asju, uusi ja uhkeid aga kui ebaoluline on see tegelikult. Kuidas esimene päev me võib olla tõesti hoiame seda asja ja järgmisel on see lihtsalt kõigi teiste asjade keskel keset seda suurt harakapesa. Miks on need asjad, mis me lapsepõlves saime meile armsamad? Sest siis me oskasime tunda rõõmu kõigest ja isegi materiaalne kink tekitas ilusa mälestuse ja emotsiooni.

See esimene maailm on kus me paratamatult elame, tahame või ei, me oleme harjunud mõtlema kinnise ruumi seisukohalt, et kuidas me oma surmapäevani võimalikult hästi läbi saaks ajada.. Läbi saaks ajada?  Mitte keegi pole siia maailma selleks sündinud, et tal on mingi ülesanne, me oleme lihtsalt siin ja see on meie aeg, kus on võimalik lihtsalt teha mis on tore ja siis kaob kõik ja midagi ei olnudki. Aga kui sul on mingi imelik olukord antud, meie nimetame seda eluks, siis miks olla selles olukorras nii, nagu sinult oodatakse? kes üldse ootab midagi, peale meie enda? keda tegelikult huvitab teine inimene? Ärge rääkige armastusest, sest ikkagi on igaüks üksi enda veidruses ja normaalsuses.

Teine maailm on see hetk, kui ammu pole olnud und, kus pole maganud või teiste sõnadega pole käitutud plaanipäraselt ja sa oled jõudnud olukorda, kus sa oled ühest maailmast teise sattunud, kas siis unetuse või ebamääraste tuulte kaudu, kes teadvustavad, et sa ei pea midagi tegema. Midagi. Ainult siin on sinu mõtted need, kes ikkagi tahavad midagi teha, sest niisama mõtteid mõlgutades tekib midagi sellesarnast nagu eksisteeriks ainult tühjus ja tühjus ei meeldi kellelegi liiga kaua. Selles teises maailmas selguvad sinu tegelikud unelmad, tegelikud küljed, kes tahavad midagi kindlat, kedagi kindlat, kuhugi kindlat, väga kindlalt. Kiusatused kõnnivad järjekorras sinu juurde ja pakuvad sulle kätt, et sa teeksid seda, mida sina tahad ja sina ei huvitugi faktist, et ühel hetkel sa ärkad esimeses maailmas ja kellegi raske käsi on su õlal ja ütleb, et sa ei saa seda teha, sest see pole õige!

Mis on õige? Õige on olla edukas. Mis on edukas? Kas keegi on edukas, kes elab metsas ja tunneb maailma enda ümber või on edukas see, kes istub päevast päeva laua taga ja plötserdab kas siis tindiga midagi valgele lehele või toksib näppe vastu nuppe. Kui me ei teaks mis on need asjad, siis tunduks kõik need tegevused nii rumalad. Aga kuna edukas on vähemalt enamikes ühiskondades see, kes on kuulus, keda teatakse ja see, kes saab palju värvilisi paberi lehti, mille eest armastust osta, siis kaotatakse üha enam teist maailma. Mis mõttega üldse toksida oma sisemõtisklusi siia imelikule masinale? Et ma saaksin neid lugeda siis kui ma arvan, et ma pean midagi tegema, sest see on kindlasti õige ja ohutu.

 Töö, raha, pere vastandatakse tihti töötuse, vaesuse ja üksildusega. Aga miks mitte vabadus, vabadus, vabadusega? Ja mis on see vabadus? Vabadus elada ühes maailmas, mitte kahes korraga, sest see maailm, millest sa unistad võiks ju olla võrdne sellega, kus sa elad enamiku aja - ehk siis tee asju, mida sa armastad, ära kohusta end millekski, mis sulle ei meeldi ja kuigi see kõik tundub ebareaalne - allu kiusatustele, sest ilma nendeta leiad sa ühel hetkel, et sa polegi elanud. Aga kui sa ei allugi, siis vahet pole sest lõpus kaob niikuinii kõik.