Kui on kiire ja miski justkui lükkaks sind edasi tegutsema, tuleb kuskilt sügavalt seest revolutsiooni puhang ning tagantlükkaja haihtub. Sellisel puhul korrastan ma enda asju, võtan rahulikult oma sahtlid ette ja vaatan kõik üksipulgi läbi - rahustav on sorteerida ja tunda igast objektist kiirgavaid mälestusi, kus see asi minuni jõudis, kuidas see tehti, kellega koos ma sellega olen mänginud ja millal ma teda viimati katsusin. Nii jõudis minuni üks üpriski harilik pulgake, ümarate otstega ja roosa printsessidega pilt peal. "Veider" mõtlesin, "see ei ole minu oma, ometi on see sattunud minu asjade hulka, seega on see tee minuni leidnud, seega on see meie esimene kohtumine, Tere!" Ometi pean tunnistama, et see roosa printsessilik ümbris ei sobinud kokku minu objektidega ning ma eemaldasin armsa katte. Selle asemele jäi hallikas kare paber, mis justkui kutsus enda peale joonistusi. Joonistused olid meeleldi nõus ning hüppasid hallile paberile seltsiks. Kui pulgake oli enda omaks muudetud vaatasin ma sisse.
Ma jooksin värviliste liblede, kalliskivide ja pärlite keskel, lõpmatu peegelduste maailm, kuhu sisse oli nii kerge kaduda. Ainult väike liigutus kahe sõrme vahel ning kogu maailm teisenes. Kõik värvid olid moodustanud uue peegelduste sümmeetria ning jälle oli kõik lõpmatu. Iga väike liigutus oli see ettevaatlik või rohmakas muutis pilti ning näitas uusi mustreid, mis sulasid minuga ühte. Katsetades pulga liikumist mõistsin, et siin puudub loogika, siin puudub skeem - see on nagu elu, kus sa kunagi ei tea, mis tuleb, kuid tead, et iga väikegi kokkupuude, iga väikegi pööre muudab midagi ja sulatab pähe uusi mustreid. Mustreid, mis lihtsalt ei lõbusta või ei kurvasta, vaid ilmutavad end kui sarnane muster eluteel ette satub ning aitavad selles värvikirevas labürindis otse vaadata ning peegelduva illusiooni tagataustale jätta. Pea oli muutunud raskeks, nii palju erinevaid mustreid oli pähe sulanud, et kogu väljaspool olev maailm hakkas pöörlema. Ma avastasin end kaleidoskoobi seest ning kaleidoskoop kukkus vaikse kõlksatusega põrandale, muster muutus.
Kuskilt kaugelt helises uksekell, tundus, et see roheline kivi seal paremas nurgas justkui kõlises. Jooksin kollaste kuubikute vahelt sinise kolmnurgani ja istusin sinna peale. Maavärin ning üks suur silm vaatas otse minu poole ning hakkas pöörama. Kõlksusin koos värviliste kividega ning muutusin üheks neist ning olin üks süsteemist. See ongi see kaleidoskoobi müsteerium - et sellest aru saada ning sellega üheks saada, tuleb esmalt mustreid näha. Kaleidoskoop sülitas mind välja ning leidsin end põrandalt, kare pulgake minu kõrval. "Et illusiooni jääda - tuleb esmalt illusiooni tundma õppida" moodustus värvilistest kividest sõnum minu peas.
Mis siis muud kui pöörata, sest lõppude lõpuks on ju kõik illusioon.
