724 ja võrratu taevas.

ma olen ajast maas. mul on palju mõtteid aga ma ei oska neid väljendada. mu mõtted keerlevad viimasel ajal kõige absurdse kohal, mõtted muinasjutulistest olukordadest ja inimestest, kõik ebareaalne ja veider paelub mind. Sama muutlik kui on hetkel Eestimaa kevad, on ka minu mõtted, on vaheaeg, tegelikult on ikka teha sama palju kui kooliajalgi, lihtsalt teistsugustes valdkondades. ma joonistasin ringi- natuke loperguse ja ringi külje peal on väike uks. Ringi sisse joonistasin mesilase, kes ringis tiirutab ja tiirutab- ja ei mõista miks ta küll koguaeg samasse kohta tagasi jõuab, kuigi ta ju koguaeg edasi liigub. Uks on aga mesilasele hirmutav, sest seeon ämbliku kujuga, sellest lendab ta võimalikult kiiresti edasi. Ta tiirutab edasi oma ringis, sest ta kardab riskida, lõpuks võttis mesilane ennast kokku ja ületas oma hirmu, ta sai ukesest välja, ja näe imet-jäi ellu. mesilane muutuks tõeliseks ja pildilt kadus lõks.