uus aeg ja esimene peatükk

Alanud on uus aeg. Vana on selja taga, vana aega jäid iganenud arusaamad ja põhimõtted ning ka valulikud ja ka mitte valulikud mälestused. Need ajad on jäänud igaveseks selja taha ning alles nüüd märkan, et olen valmis edasi minema. Tegelikult märkasin seda, et edasi minekuks on aeg, juba ammu. Kuid polnud endas veel kindel, seega ootasin pisut ning pisukesest sai täna. Ma ei kavatse enam kirjutada, mis oli. Vaid kirjutada sellest, mis O N. Ma kirjutaksin oma esimene peatüki uue inimesena, uuel ajal.

1. Peatükk

Õhk oli raske, aga mitte raske negatiivsusest vaid raske õnnest. See õnn ei suutnud olla ühe pealtnäha väikese kehaga inimese sees, see õnn ei suutnud püsida ka selle pealtnäha väikese kehaga inimese suure südame sees. See pääses valla ja muutis õhu värelevaks ning kõik, kes sellest väikesest inimesest möödusid, tundsid et õhus on midagi. Nagu oleks õhus miljoneid miljoneid väikeseid liblikaid, kes sosistavad tuulde "Püüa mind kinni". Väike inimene, õigemini tüdruk, kõnnib mööda rahulikke tänavaid ning möödudes muudab rahulikud tänavad, rahututeks liblikaid täis teedeks, mis pakatavad õnnest. Tüdruk naeratab ise ning ta lokkis juuksed möllavad tuules nagu tuule käes õõtsuvad õites õunapuud. Ainult õite asemel lendab liblikaid. Tüdrukul pole muresid või kui on, siis õnn on nendest muredest üle.

Kui saabub õhtu ning tüdruk läheb jalutab tänavatel, vaadates taevast, mis on muutunud roosakas lillaks ja tänavalaternaid, mis kaugustes vilguvad, muutub õnn igatsuseks. Väikesed liblikad poevad tüdrukusse ning vajuvad unne. Tüdruku pea kohal hakkavad kõrguma kujutlused, unistused, millesse tüdruk sukeldub, millesse ta usub. Ta armastab unistada, eriti õhtuti, ta elakski oma unistustes ja maailmades, kus teised teda ei leiaks, ning kus tema suur Liblikas lendleks koos temaga.

Öö ning uni koos Liblikaga, kellega ta vestleb pikki tunde tornis ning vaatleb rahus magavat linna on tema igaõhtune uni, ta näeb seda päevast, mil ta teda esimest korda märkas.

Hommik on, tüdruk on tõusnud oma unistustest ning liblikad ärkavad, täna teab see tüdruk, et ta uni täitub, ta näeb Liblikat. Kõndides mööda tänavat mattub õhk jälle liblikatest ning tüdruku näol on siiras õnn.

Ta ootab ja sealt lendabki Liblikas. Ta on nii andekas ja veetlev. Ta on kirjeldamatu. Ta on selle tüdruku jaoks hetkeks kõik, kuigi nad tunnevad üksteist vaid väga vähe. Tüdruk tahaks veel Liblikat vaadata, kuid Liblika tähetund oli möödas. Aplodeerimine ning kõik vaatavad tema unistuste Liblikat. Tüdruk teab et nüüd, ta liigub ja võib puudutada Liblikat, nii ,et keegi midagi ei saaks sellest järeldada. Tüdruk läheb ja kallistab Liblikat. Õhk muutub veel paksemaks. Ning kui nende pilgud kohutuvad, näeb tüdruk, et Liblikal pole võtit, mis oli tal tema unistustes, Liblikal ei ole tema kohvri võtit. Tüdruk teab nüüd, et võtme moodustamine nõuab aega. Tüdruk lubab oodata.

Aega on, kui on tahe.