aim

Ma hingasin vee all ja ma sain lõpuks aru - kõik ongi illusioon.

Sa kõnnid mööda tänavat, millele sa mõtled? Sa keerad kodu ukse lahti, millele sa mõtled? Kas kõik mitte ei hakka muutuma tühjaks. Me teeme asju, mõtlemata et me neid teeme. Näiteks praegu ma kirjutan teadvustamata endale, et näed mu näpud liiguvad nüüd nendele klahvidele. Kõik sees on nii aeglane ja jõuab liiga hilja kohale. Seetõttu heietavadki inimesed möödunud aegadest, sest nad hakkavad vaikselt neid mõistma. Näiteks praegu mõeldes eelmisele aastale ja inimeste käitumisele, oskan ma palju paremini aru saada, mida nad tegelikult minust õieti tahtsid ja mida nad minu vastu tundsid, kui praegusel hetkel, sellel aastal. See ongi vigade tegemise põhjus. Me lihtsalt ei saa aru. Tegelikult on see aeg, mis meile on antud nii lühike, iga väiksemgi sekund võib nii palju mõjutada, miks ma siis ometi ei torma praegu voodist välja ja ei jookse elama? Aga kuhu ma jooksen? Me raiskame aega, sellega et teeme endale süsteemi, mingi keerdkäigu ja hakkame seda vaikselt täitma, et jõuda mingi eesmärgini. Võiks ju lihtsalt riskida, äkki läheb õnneks ja siis on meil ju veel aega, kui hakata aega raiskama ja võib olla jääda ilma nii ajast kui eesmärgist. Aga võiks ju kõike, aga millal siis end kätte võtta. Järjest rohkem tekib küsimusi, iga uus päev toob uued küsimused ja kaotab vastuseid. Kas me üldse oleme olemas ja kui oleme siis miks me ometi ei ela? Hetkes olla. hetkes elada võib olla.

koopamaalingud

võtme hääli ainult kajab

mööda valget seina

lõngakera ennast ajab

kaugemale aina

koopaava jäänud taha

punav lõng see kerib

jõudes avarasse ruumi

tarretub tal veri

marmormägi võtme koduks

aga aiman kurja

muugitud on lahti uks

ja võti võetud turja

hõikudes siin valges lossis

kuulen vaikseid hääli

tean, et võtme kutse see

mis liikunud on lääni

ma jälgin koopa seinte sõnu

ja usun et jään siia

niikauaks kuniks leitud see

mis eksitand mind siia

ma istun maha

kuulan kaja

ma tean ta jõuab siia

***

Delfiini hõiked valgustavad ruumi

ruumi mille nimeks on terrass

õnnehõige täidab elu tuumi

veepritsmetest saab ühtne valgus mass

veekogu kaldal valge pinnas

pinnas millal istub vaikiv laps

delfiin ta eest teeb keerde, piruette

ja printsib õnne pisukese hinge.

nüüd ülesanne antud on delfiinil

ta kutsuma peab siia valvurid

need valge tiivalised suured pühad linnud

kes ruumidesse elu hoovavad

kuid kutseks vaja on veel paljast õnne

õnne, mis kõik kohad ärataks

õnne, mis kõik kohad puhastaks

õnne, mis meid üles tiivustaks

nüüd trummipõrin saadab meile tunde

tunde, mis meid muudab võlureiks

siis läbi ruumi kajab vete hõige

ja lennutab me kutse taevasse

nüüd käivituvad suured valged tiivad

ja mööda pilvi jõudsalt sõuavad

nad jõudmas kohe valge torni tippu

kus luba antud laskumiseks on

***

Linnud jõudnud avavuse ette

esimene neist on usaldus

ta lendab läbi ruumi ja me näeme

tast õhkub ausust truudust uskumust

Teine lind teeb õhus kummarduse

tema kingiks rahulolu, rõõm

tiibadest tal headust igal tõmbel

hajub ruumi, kus on vaikiv laps

Kolmas lind toob müstika ja ruunid

etteennustav on tema silm

ta teab mis saab, mis on ja mis on möödas

sest linnust abimees saab lapsele

Järgneval on noka vahel loovus

inspiratsiooni and on tema pärusmaa

kui tema juurde minna hinges lootus

siis sinu ees on mõtete paraad.

Viimane toob jalge alla maa

ja realiseerib unistusi ka

ta kinnitab kõik kindlasse süsteemi

ja muudab mõtted keeruliseks skeemiks.

Kõik lendavad nüüd oma kambritesse ja ootavad, et laps nad leiaks üles.

Sinine puder

Linnas, mis koosnes kitsastest rägastikus olevatest tänavatest elas üks mees, kelle töö oli iga hommik minna välja tänavale ja koristada tänav prahist. Kui saabus hommik sagis palju inimesi tänavatel, kes jooksis tööle, kes lonkis sihitult mööda, kes aga jalutas koeraga. Mees, tuntud ka nimega koristaja oli tõsine pessimist ja arvas, et inimeste ainus tegevus on ilmas prahti maha visata. Nii see pahur mehike koristas tänavaid ja vaatas kurja näoga mööduvaid inimesi, vahel salamisi enda luuda nende teele ette lükates. Ühel hommikul, sättis jälle koristaja end välja minema, tõmbas enda pruuni koltunud jope peale, villase pika salli kaela, võttis luua kätte, avas ukse ja jäi õhku ahmides seisma. Terve tänav oli kaetud sinise tatrapudruga, inimesed jooksid selle sees ja naersid, midagi nii jaburat polnud veel kellegi silm näinud, nii oli kitsas tänav täis naervaid inimesi, kes kilkasid ja jooksid pudrus edasi tagasi. Ka koerad, kes olid oma peremeestega hommikusele jalutuskäigule tulnud, püherdasid mõnuga pudrus ja olid omadega rahul. Koristaja jälgis kogu seda segadust, ta vaatas vasakule ja paremale, maha ja üles. Üles vaadates kohkus ta veelgi, maa poole liugles metsikult palju sinist värvi tatrapudru tükke. "Kust see jamps tuleb?", pomises mees vihaselt oma kitsehabemesse. Tänav läks iga hetkega ühe pöörasemaks, kõik peale mehe olid metsikult õnnelikud ja kilkasid. Mees tegi otsustava sammu, ta pigistas tugevalt oma luuda ja astus sinisele tatrapudru täis tänavale. Mehe vihane nägu hakkas moonduma, tema mõistus üritas võimalikult tugevalt vastu panna sellele üleloomulikule õnnetundele, mida ta kunagi veel tundnud polnud. Mees hakkas mööda sinist tänavat jooksma, ta jooksis kaua kuni jõudis ühe roosa uksega majani, mille korstnast paiskus sinist tatrapudru nagu purskkaevust vett ja mille ustest ja akendest voolas putru, ta avas roosa ukse ja nägi enda ees valget ruumi, kus lamas üks tütarlaps, kelle kõrval oli pott, mis keetis ise sinist putru, tütarlaps lamas silmad kinni ja ta näol oli näha õndsat naeratust ja rahu. Mees hõigatas rõõmsalt. Tütarlaps ärkas ja vaatas mehele otsa. Äkki oli mees tagasi oma kodu ukse peal, hoidis luuast kinni ja vaatas tänavale. Inimesed kõndisid või jooksid nagu iga hommik, mees astus tänavale ja hakkas naerma, tema silmade peegeldusest võis näha auravat sinist putru.