Sinine puder

Linnas, mis koosnes kitsastest rägastikus olevatest tänavatest elas üks mees, kelle töö oli iga hommik minna välja tänavale ja koristada tänav prahist. Kui saabus hommik sagis palju inimesi tänavatel, kes jooksis tööle, kes lonkis sihitult mööda, kes aga jalutas koeraga. Mees, tuntud ka nimega koristaja oli tõsine pessimist ja arvas, et inimeste ainus tegevus on ilmas prahti maha visata. Nii see pahur mehike koristas tänavaid ja vaatas kurja näoga mööduvaid inimesi, vahel salamisi enda luuda nende teele ette lükates. Ühel hommikul, sättis jälle koristaja end välja minema, tõmbas enda pruuni koltunud jope peale, villase pika salli kaela, võttis luua kätte, avas ukse ja jäi õhku ahmides seisma. Terve tänav oli kaetud sinise tatrapudruga, inimesed jooksid selle sees ja naersid, midagi nii jaburat polnud veel kellegi silm näinud, nii oli kitsas tänav täis naervaid inimesi, kes kilkasid ja jooksid pudrus edasi tagasi. Ka koerad, kes olid oma peremeestega hommikusele jalutuskäigule tulnud, püherdasid mõnuga pudrus ja olid omadega rahul. Koristaja jälgis kogu seda segadust, ta vaatas vasakule ja paremale, maha ja üles. Üles vaadates kohkus ta veelgi, maa poole liugles metsikult palju sinist värvi tatrapudru tükke. "Kust see jamps tuleb?", pomises mees vihaselt oma kitsehabemesse. Tänav läks iga hetkega ühe pöörasemaks, kõik peale mehe olid metsikult õnnelikud ja kilkasid. Mees tegi otsustava sammu, ta pigistas tugevalt oma luuda ja astus sinisele tatrapudru täis tänavale. Mehe vihane nägu hakkas moonduma, tema mõistus üritas võimalikult tugevalt vastu panna sellele üleloomulikule õnnetundele, mida ta kunagi veel tundnud polnud. Mees hakkas mööda sinist tänavat jooksma, ta jooksis kaua kuni jõudis ühe roosa uksega majani, mille korstnast paiskus sinist tatrapudru nagu purskkaevust vett ja mille ustest ja akendest voolas putru, ta avas roosa ukse ja nägi enda ees valget ruumi, kus lamas üks tütarlaps, kelle kõrval oli pott, mis keetis ise sinist putru, tütarlaps lamas silmad kinni ja ta näol oli näha õndsat naeratust ja rahu. Mees hõigatas rõõmsalt. Tütarlaps ärkas ja vaatas mehele otsa. Äkki oli mees tagasi oma kodu ukse peal, hoidis luuast kinni ja vaatas tänavale. Inimesed kõndisid või jooksid nagu iga hommik, mees astus tänavale ja hakkas naerma, tema silmade peegeldusest võis näha auravat sinist putru.