jahtuv tee

Te ärge unustage teed, mis ootab ära joomist,
just kuumana on tee ju hea, rõõm, nauding, õnnepistis.
Kui puhud teele veidi peale, sa märkad õrna udu
see müstikat veel tekitab ja kõditab su punu.
Kui võtad lonksu, tahad veel, on kuum ja soojust tekitav,
kuid kui jahtund on see tee, kaob soov see põhja juua.
Kuid kui tee on täitsa külm, viskad selle ära,
külma teed ei taha keegi, kellel soojust vaja.
Aga kas on siiski rada, soojendada seda teed,
muuta sama hõrguks udu, õhku tõusta lonksust teest?
Kui on külm, siis ikka aitab tiku tõmme, soojendus,
aga leegi süütamine-tegevus on omaette.
Pole kerge teha tuld, kui puudub puit ja väävel.
Samuti ka muutub tee, kui aina soojendad ja praed,
tee ju parim, unikaalne siis, kui olla valmis-teha kord.
Kui kord on valmis, ole pai ja joo see kohe ära,
kui unustad, siis läinud on see magusus ja sära.
Ei teagi, mida teha nüüd ma oma jahtund teega,
ta ootab köögis laua peal mu kohtuotsust kurja.
Ei oska üksi sütitada leeki,
kui abimees mul puudub-jahtub teegi.
On parem jätta, jäänud tee ja õppida sest käigust.
On sooja saamiseks ju teisi teid
kui joosta endast välja.
Nüüd võtan kätte tassi teed
ja kallan torust alla.