rütm

Tänavad olid tühjad, ta kõndis mööda tänavat, tema peakohal kõmises ja sähvisid välgud. Tema ees oli palju veeloike, mis peegeldasid välgu piirjooni. Ta kõndis tee keskel, vihma sadas ja ta vaatas ainiti taevasse, et püüda mõni välk, kuid tema teele jäid ainult rahulikud veeloigud, mis heal juhul peegeldasid välku. See välk oleks teda nagu ignoreerinud, ta ei talunud, enam seda rahulikku, tasast veepeegeldust, ta vajas atakki, midagi millest ta ei toibuks, mis kestaks igavesti, kuid, mis jääks sama tugevaks nagu pikselöök. Talle pandi õige diagnoos, ta jumaldas seda alfa tugevust, ta tahtis jõudu katsuda ja kuigi ta näitas välja võiduhimu, lootis ta, et ta jääb alla. Ta ootas kas võrdset vastast või tugevamat, aga vähemaga ta enam ei leppinud. Ta provotseeris välku, kuni kärgatas ja välk lõi ta pikali. Ta lebas pikali ja tundis, et keegi või miski lebas ta kõrval ja kiirgas võimu. "Kiire" lausus ta. "Mis?" küsis tundmatu ta kõrval. "Rütm" vastas ta ja vaatas kõrvale. Talle vaatasid vastu kaks kiirgavat silma-võimsad ja aukartustäratavad. "Tore, et väljakutse vastu võtsid" lausus ta, vaadates samaaegselt kiirgavatesse silmadesse ja tundes, kuidas kogu ta keha vapub kiirest rütmist. Tundmatu naeratas ja kadus, sama järsku kui oli saabunud. Ta tõusis püsti, ikka veel šokeeritud. Ta nägu olid pisut tahmane, kuid ta oli õnnelik, sest ta tundis, et rütm säilis. Ta võitis endale rütmi ja mängis maha veeloikude poolehoiu- aga ta võitis.

vastupeegeldus

Väikesed valged helendavad torud maanteede ääres möödusid aina kiiremini kui auto kiirust lisas. Gaas libises aeglaselt põhja ja asfaldile ilmusid nõrgad rattajäljed. Hakkasid paistma suured paneelmajad ja palju erinevaid ülesriputatud helkivaid,värvilisi pabereid. Iga paber karjus möödasõitjale järele mõne uudise, nagu "Kodu on seal, kus on Elioni WIFI" või midagi muud olulist. Auto sõitis edasi mööda valgustatud teed. Pidurdus. Ette, taha ja auto oie. Üks suur paber oli ilmunud auto ette, kuid ei karjunud midagi, sealt vaatasid vastu vaid kaks silma.Silmad olid lillal taustal ja jälgisid tähelepanelikult roolis olijat.Roolis olija oli kangestunud ja vaatas otse silmadesse. Paar pilgutust ja pilk vaatas mujale, siis lendles paber juba uutele jahimaadele. Hetk vaikust ja auto hakkas jälle liikuma.

Ta peatus ühel tänavanurgal, tuli välja ja istus kapotile. Ta vaatas enda ette ja miski nagu pilgutas pimedusest "Jälle need silmad" mõtles ta ja sasis oma juukseid, et hüpnoosist selgeks saada. Ta oli kartnud silmi väikesest saadik, need kaks ovaalset kivi, mis näkku oli topitud andsid alati liiga palju salajast informatsiooni ja võlusid hukatuslikult. Ta vaatas enda ette ja nägi jälle pilgutust. Ta ronis tagasi autosse ja sõitis edasi, ta peatus ühe külalistemaja ees. Kell oli kolm öösel ja ta ei tahtnud enam autos magada, ta parkis auto ja kõndis sisse. Teda ootas ees kahekümnendates noormees, kes istus tugitoolil ja nägi ränka vaeva, et mitte magama jääda. Ta teretas ja püüdis hoiduda noormehele silma vaatamast, kuid pilgud siiski kohtusid. Informatsioon tulvas temast ja temasse ja ta teadis jälle kõik ning oli üheaegselt ka kõik kaotanud. Kui kohutavalt truudusetud on silmad, et nad lobisevad kõik saladused võhivõõrastele välja. Ta kohmetus ja küsis ühte tuba. Noormees otsis kiiresti numbri võttis vastu raha ja soovis head ööd. Ta kõndis läbi fuajee, trepist üles kolmandale korrusele, näpus rippumas toa number 126 võti. Ta avas ukse ja läks otsejoones voodi suunas. Ta heitis voodile pikali ja vahtis lakke, kus joonistusid välja kaks tumedat silma, mis õgisid ta saladusi. Ta ohkas ja võttis taskust väikese halli sametisse mähitud karbikese. Karbi sees oli kaks peegelsilma, ta sõrmitses neid ja pani siis need ette. Kohe tundis ta end turvalisemalt. Kõik lakkas andmast, jäi vaid vastupeegeldus.