rütm

Tänavad olid tühjad, ta kõndis mööda tänavat, tema peakohal kõmises ja sähvisid välgud. Tema ees oli palju veeloike, mis peegeldasid välgu piirjooni. Ta kõndis tee keskel, vihma sadas ja ta vaatas ainiti taevasse, et püüda mõni välk, kuid tema teele jäid ainult rahulikud veeloigud, mis heal juhul peegeldasid välku. See välk oleks teda nagu ignoreerinud, ta ei talunud, enam seda rahulikku, tasast veepeegeldust, ta vajas atakki, midagi millest ta ei toibuks, mis kestaks igavesti, kuid, mis jääks sama tugevaks nagu pikselöök. Talle pandi õige diagnoos, ta jumaldas seda alfa tugevust, ta tahtis jõudu katsuda ja kuigi ta näitas välja võiduhimu, lootis ta, et ta jääb alla. Ta ootas kas võrdset vastast või tugevamat, aga vähemaga ta enam ei leppinud. Ta provotseeris välku, kuni kärgatas ja välk lõi ta pikali. Ta lebas pikali ja tundis, et keegi või miski lebas ta kõrval ja kiirgas võimu. "Kiire" lausus ta. "Mis?" küsis tundmatu ta kõrval. "Rütm" vastas ta ja vaatas kõrvale. Talle vaatasid vastu kaks kiirgavat silma-võimsad ja aukartustäratavad. "Tore, et väljakutse vastu võtsid" lausus ta, vaadates samaaegselt kiirgavatesse silmadesse ja tundes, kuidas kogu ta keha vapub kiirest rütmist. Tundmatu naeratas ja kadus, sama järsku kui oli saabunud. Ta tõusis püsti, ikka veel šokeeritud. Ta nägu olid pisut tahmane, kuid ta oli õnnelik, sest ta tundis, et rütm säilis. Ta võitis endale rütmi ja mängis maha veeloikude poolehoiu- aga ta võitis.