"ÕUN"

"Õun" "punane", "Õun" "punane", "Õun" "roheline", "Õun" "roheline" , "Õun" "roheline", "Õun" "punane", "Õun" "punane", "Õun" "roheline" , "Õun" "sinine" "?!"

Juhtmed olid läinud suure sagimise tõttu sassi ja mõni oli üldse pistikust välja hüpanud ja uitas nüüd omapäi ringi, veel suuremat segadust tekitades. Elekter oli kogu selle korralageduse tõttu kadunud ja üksikud sädemed helkisid kuskil, kui mõni juhe üritas pistikusse tagasi vupsata. Segadus kestis kuni kõik juhtmed olid nii sõlme läinud, et enam kuhugi liikuda ei olnud võimalik, tekkis vaikus, mida katkestas ainult peaaegu hääletu surin juhtmetes. Kuskilt ülevalt hakkas alla juhtmetesse potsatama õunu. Õunu mis esialgu tekitasid veel suurema segaduse, kuid mida rohkem neid õunu sadas, seda rohkem hakkasid juhtmed ussi kombel lahti vingerdama. Pärast meeletut õuna sadu, olid juhtmed omadel kohtadel ja kui kukkus viimane punane õun, hüppas iga juhe enda pistikusse ja elekter oli tagasi valgustades kõiki õunu, õunad muutusid ahjuõunteks ja kattusid suhkruga-kõik oli magus.

"Õun" "punane" , "Õun" "roheline" , "Õun" "punane" - aitäh

õige aeg

"Head ööd!" oli viimane lause, mida ma kuulsin, siis muutuks kõik paksuks valgeks uduks ja ma ei jaksanud end enam liigutada, kui ma silmi üritasin lahti teha oli kõik see puhas valge udu muutunud halliks keerlevaks teetolmuks. Üks auto kimas mööda kinkides mulle veel ühe pahmaka halli tolmu. Ma hõõrusin jaki varrukaga nägu, kuid see jäi muutumatuks-halliks. Vaatasin ümbrust, see ei tundunud kohe üldse see koht kuhu ma magama jäin. Aga miski minus rahustas mind ning muretus ja õndsus võtsid minu üle võimust. Ma vaatasin ringi, 10. sammu kaugusel minust lamas "Head ööd!"-lausuja, kaetud halli tolmuga, nagu minagi. Ma kõndisin temani ja äratasin ta üles, ma ütlesin "Me olemegi siin!" ja ta naeratas. Me kõndisime mööda kõrbevahelist teed, taustaks mängis The Doors- Riders on the storm. Aeg ajalt sõitsid hippievanid mööda ja värvilised sallid lehvisid aknast välja. Me kõndisime ja meie tolm hakkas tasapisi pudenema, kuskilt ilmus välja kitarr ja ta hakkas mängima-järjest hakkasid autod, kes muidu olid mööda sõitnud, peatuma. Kõik sõitjad tulid autodest välja muusikat kuulama, mis kaikus läbi kõrbe. Pärast juhuslikku kontserti läksime me ühte autosse ja sõitsime teadmatusse, hakkas pimedaks minema. Me jõudsime ühte külakesse, kus otsustasime maha minna, seal külakeses peatusime ühes baaris, olime ikka veel pisut tolmused. Kõik oli värviline ja tossu täis, pärast väikest twisti olime tolmust puhtad..

Elekter läks ära, kõik oli tossu täis.. kui kõik jälle selginema hakkas olime me tagasi tolmuses "Head ööd!" maailmas.. kuid miski oli siiski muutunud.. me olime nüüdsest tolmuimmuunsed.

vabad

nii ongi

Kohtadele, kaamera, valmis,Võte... Klapp langeb vaikse kolksatusega kinni ja kaamera hakkab surisema. Lehed langevad taevast alla, üks punase-kollase kirju leht satub kaamerasse, see pühitakse minema- see on lõpmatu võte, duubel kahte ei ole ega tulegi on kas lõpp või kerge surin. Fookus liigub punase vaibaga kaetud trepile, kus istuvad kaks inimesi, ühel neist käes paar katkiseid villaseid kindaid, teine mõtlikult üles vaadates, suul rahulolev muie. Käpikutega mees hoiab käes kuuma ananassiteed ja puhub sinna peale. Tuul vihiseb ja lehti langeb veel rohkem. Nad vaatavad üksteisele otsa ja nende pilkude vahele ilmuvad pildid, lendavatest vaipadest, salajastest hauakambritest, varblase otsingutest ja lõvi jahil käimisest. Nad lonksavad teed ja keskenduvad jällegi olemisele, kell ei käi, kõik on paigal peale südametuksete, mis tuksuvad vaikuse täis. Aega ei ole, küll aga on mõtted ja süda ja ülevalt katuseluugist paistev valgus. Nad jalutavad võlvialusest välja tänavale, kogu tänav on tühi, ainult nemad ja kerge surin. Käed on soojad ja põsed külmad. Sammude kaja peegeldub tänavalaternates kui ka poeakendes. Sammud on jõudnud rööbaste juurde, külm teras. Tänavad on ikka veel tühjad, ainult ühe prügikasti peal kükitab kass. Nad kõnnivad edasi, mööda telliskivi majadest ja vilkuvatest siltidest. Ja kõik ongi nii, kõik on täiuses, pole puudu isegi seda 1%, sinna võikski jääda. Tähed hakkavad aeglaselt sulama ja tilguvad asfaldile, jättes sinna helendavaid loike. Sammud peatuvad ühe loigu ees ja hüppavad sinna sisse. Hetkeks on täis kõik kummalist valgust ja selgust ja siis lükkab loik nad ellu tagasi. Nad said teadlikuks. Nad kõnnivad edasi tänaval, mis on täis helendavaid loike ja on ise nii täiuses, et ei oskagi kuidagi olla. Kui film pole veel lõppenud on nad ikka veel seal- helendavaid loike täis tänaval ja nende pilkude vahel jooksevad pildid.