nii ongi

Kohtadele, kaamera, valmis,Võte... Klapp langeb vaikse kolksatusega kinni ja kaamera hakkab surisema. Lehed langevad taevast alla, üks punase-kollase kirju leht satub kaamerasse, see pühitakse minema- see on lõpmatu võte, duubel kahte ei ole ega tulegi on kas lõpp või kerge surin. Fookus liigub punase vaibaga kaetud trepile, kus istuvad kaks inimesi, ühel neist käes paar katkiseid villaseid kindaid, teine mõtlikult üles vaadates, suul rahulolev muie. Käpikutega mees hoiab käes kuuma ananassiteed ja puhub sinna peale. Tuul vihiseb ja lehti langeb veel rohkem. Nad vaatavad üksteisele otsa ja nende pilkude vahele ilmuvad pildid, lendavatest vaipadest, salajastest hauakambritest, varblase otsingutest ja lõvi jahil käimisest. Nad lonksavad teed ja keskenduvad jällegi olemisele, kell ei käi, kõik on paigal peale südametuksete, mis tuksuvad vaikuse täis. Aega ei ole, küll aga on mõtted ja süda ja ülevalt katuseluugist paistev valgus. Nad jalutavad võlvialusest välja tänavale, kogu tänav on tühi, ainult nemad ja kerge surin. Käed on soojad ja põsed külmad. Sammude kaja peegeldub tänavalaternates kui ka poeakendes. Sammud on jõudnud rööbaste juurde, külm teras. Tänavad on ikka veel tühjad, ainult ühe prügikasti peal kükitab kass. Nad kõnnivad edasi, mööda telliskivi majadest ja vilkuvatest siltidest. Ja kõik ongi nii, kõik on täiuses, pole puudu isegi seda 1%, sinna võikski jääda. Tähed hakkavad aeglaselt sulama ja tilguvad asfaldile, jättes sinna helendavaid loike. Sammud peatuvad ühe loigu ees ja hüppavad sinna sisse. Hetkeks on täis kõik kummalist valgust ja selgust ja siis lükkab loik nad ellu tagasi. Nad said teadlikuks. Nad kõnnivad edasi tänaval, mis on täis helendavaid loike ja on ise nii täiuses, et ei oskagi kuidagi olla. Kui film pole veel lõppenud on nad ikka veel seal- helendavaid loike täis tänaval ja nende pilkude vahel jooksevad pildid.