Saabub öö ja järjest veerevad pudelid üksteise järel mööda rentslit alla kuni purunevad, neile meeldib end lõhkuda ja lasta oma imeline hingus külma öösse. Kuid iga korraga kaob midagi sinna kuhugi kaugele..
Kui saabub hommik korjavad pudelitükid end kokku ja sobitavad end tagasi pudelikaela külge, järgijäänud hingus lendab tagasi ja kork pressitakse peale. Päev otsa tegeleb pudel enda taastamisega ja õhtuks on ta jälle pudel. Nii veerevad need pudelid järjest enam, kaotades pisikesi fragmente oma hingusest iga purunemisega. Muidugi leidub neid pudeleid, kes kontrollivad end ega lõhu end asjata, ässitavad teisi ja vaatavad lõbuga nende purunemist võib olla püüavad isegi mõne hinguse tükikese kinni ja mahutavad selle enda sisse. Lõpuks on ka riiulipudelid, kes ei pääsegi välja, hoiavad oma hingust kuid ei osale ka purunevate pudelite hingustükkide loosimisel. Iga öö on sama trall, ainult pudelid vahetuvad, tõsi küll, mõni pudel on vana kunde, tema näeb juba üsna kriimuline ja katkine välja ja hingust on seal ka vaevalt tunda, kuid on ka uusi ja uljaid pudeleid, kes proovivad rentsiliugu esimest korda. Rentsiliug on võrreldav nakkushaigusega, see levib teistele, kuid erineb nakkushaigusest selle poolest, et sellest on raskem lahti saada. Mõni pudel vabaneb sellest ja taastab oma hinguse tagasi tervikuks. Kuid neid ei ole palju, kes mõistavad, kuidas nende hingust röövitakse. Jälle liugleb kari pudeleid rennist alla kildudeks ja hingused lendavad laiali. Üks pudel vaatab neid kõrvalt, limpsab keelt ja püüab hingusi, tänane noos tuleb hea. See pudel on olnud üks neist ullikestest, kes end puruks lasevad, kuid see on möödanik, vähemalt praegu ja loodetavasti ka edasipidi. limpsti ja järgmine hingus leidis tee tema südamikku.
