nurk

See kukkus, kuid seda ei tea keegi, kas puhtjuhuslikult või tahtlikult. Ainult see on kindel, et see kukkus ja nüüd ta on üksi, ilma võimaluseta tagasi minna. Või siiski, tal on võimalik tagasi minna, kuid mitte enam nii lihtsalt.Mõelda vaid, et väike punane rull lõnga suudab aidata leidmaks üles õiget väljapääsu või tagasiteed koju. See väike kera annab julguse edasi minna, kuid hoiab samaaegselt kogu aeg mõtted sellel, et varsti saab tagasi minna. Nüüd ei ole enam mõtted tagasiteel, peab minema edasi. Kera kukkus maha ühe järjekordse nurga peal, mis nägi välja just täpselt samasugune nagu kõik nurgad selles labürindis, või lõpmatud koridorid oma virrvarris. Kera keris nördinult oma saba enda juurde ja jäi üksikuna kössitama nurka, kuhu ta oli kukkunud või kukutatud.

Alguses kõndis ta ebakindlalt, teel, mis oli uus ja teistsugune iga nurk ja koridor olid eelmisest erinevad. Ta peas oli teadmine, et võib olla mitte kunagi ta enam sinna ei satu. Kuid ta teadis, et see oli õige, sest kõike ju tulekski võtta uuena ja kordumatuna, tagasipöördumatuna. Ta leidis igas uues nurgas ja käänakus oma võlu, kuigi nad kõik olid hallid ja kivised. Ta kujutles igale koridorile oma loo, mõni neist muutus metsarajaks, kus siniste lindude nokkade vahelt lendles kuldseid noote, mõni nurk oli täis banaane, mis praksatasid popcornideks ja siis jälle tagasi kollasteks banaanideks. Ta seikles kaua ja leidis üha rohkem mängu võimalusi, kuni äkki nägi ta ühes nurgas kössitavat punast lõngakera, ta tõstis selle üles ja pani taskusse ja kõndis edasi. Õhk hakkas üha enam külmenema, hakkas lund sadama ja hallid seinad kadusid, kuskilt kaugelt nagu hüüti.

Ta vaatas ringi-ta istus pargipingil ja tema seljataga jooksid lapsed hõigates üksteise nimesid. Ta lahkus, et leida vaikus, kus ta saaks segamatult avastada selle tee, mis viib ta tagasi lõpututesse koridoridesse.

Pargipingile jäi temast maha üks väike punane lõngakera.