ma lähen ära

Ma kõnnin ringi ja neelan mälestusi, ma näen akna all kivi, kus ma väiksena peale ronisin, see tundus siis suur ja hiilgav, nüüd on see vaid pisike kivike, mida võib suure tahtmise korral sülle võtta. Ma näen puid, mille küljes ma kõõlunud olen, kortse inimeste näol, kellest ma kunagi lahkuda ei tahaks, karvast saba liputamas akna peal ja naela põrandal, mis alati mu sokkidele auke on kinkinud. Ma näen pilte, maale, riiuleid raamatutega, kappe ja mööblit ja tean, et varsti need on pelk mälestus mu peas, kui ma kuskil mujal üritan end ette kujutada vanas heas kohas. Ma tunnen seda lõhna ja luban selle endaga kaasa võtta, ma käin ringi nagu liimine kuju, kes kõike enda külge aheldab ja proovib kõike meelde jätta. Ma näen silmi, mis vaatavad mind ja ma näen igatsust, mis on neisse juba nüüd ilmunud, kuigi ma pole veel läinud, ma kõnnin mööda treppe, mööda tube, mööda aeda ja tunnen puudust kõigest, millest ma pole veel ilma jäänud. Ma näen kõike palju selgemalt, kui siis kui ma ei teadnudki, mis on lahkumine, ma väärtustan kõike rohkem, kui siis kui ma ei teadnudki, et ma pean kunagi minema, ma armastan seda kohta, inimesi ja lõhnu, ma armastan kõike, mis on sellega seotud. Ma jätan iga detailiga hüvasti ja müürin end nendesse, müürin oma hinge sellesse aeda, majja ja inimestesse. Ma luban ringi joosta lapsel, noorukil ja neiul, selles kohas, kus nad ennegi on jooksnud ja lähen ise. Ma lähen, lähen, ma lähen nüüd, ma lehvitan, ma kallistan, ma kingin mõne pisara või veidi rohkemgi, ma lähen nüüd, veel mõni samm ja mind enam ei ole, ma olen nüüd teises kohal ja tekitan teise kohta mälestusi ja proovin seda teist kohta ka armastama hakata. Ma lähen, aga teadke, et ma olen alatiseks müüritud selle koha külge ja kui ma tagasi tulen olen ma jälle see, kes ma olin siis ma ma siit lahkusin.

lask

Külm teras on tugevalt mu pihus, ma vaatan seina, mis on puhas nagu vastvõetud leht paberimasinast ning tunnen laetud relva oma naha vastas. Ma ei suuda öelda "Ei" sellele haiglasele tundele, ja lasen vastu seina. Üks tume auk on puurinud kaunisse kangasse verise jälje, ma kõnnin seinani ja plaasterdan koha kinni, teen mõne pai ja kõnnin tagasi laskekaugusesse. Jälle tuleb vastik sund ja ma tühjendan mõtlematult relva, millel on lõpmatu salv padruneid. Terve sein on täis auke, mis immitsevad verd. Puhas sein on muutunud lahinguväljaks. Ma jalutan täiusliku tühjusetundega seinani ja plaasterdan katkised kohad. Ma kõnnin tagasi ning miski minu sees, käsib uuesti tulistada, seekord juba mõraneb miski, seina tekivad praod, millest tilgub alla punast vedelikku. Ma liigun tagasi ja tulistan valimatult seina, sein läheb pooleks, ning selle tagant ilmub välja nahk, inimnahk. Nüüd läheb relv kuumaks, ta tulistab ja enam ei ole see mina, kes tulistab, see on keegi teine, nahk lipendab, kuid vaevu end kokku võttes lähen ja plaasterdan katkised kohad, eesmärk pole ju tappa. Naha vahelt on näha tuksuvat punast ollust. Ma olen tagasi ja ma vaatan oma hävitustööd ja ei mõista, miks ma seda tegin, jälle hakkab külm relv mu käes vingerdama ja tulistab otse punasesse tuksuvasse elusse. Ma ei suuda enam kontrollida neid valusaid mänge, need mängud on kasvanud hävitusrelvaks, ükshetk, mind enam ei ole on ainult mu keha ning suust tulistatakse padruneid. Ja siis on vaikus, ja kõik on surnud ja katki ja elutu. Nii tühi on olla ja ometi ei olnud see ju mina, mina ju tulistasin vaid paar lasku ja parandasin plaastriga haavad, tegin pai ja lepitasin haigetsaanud koha. Mis juhtus? Ma avan suu, et vabandada, kuid kõik plahvatab.