lask

Külm teras on tugevalt mu pihus, ma vaatan seina, mis on puhas nagu vastvõetud leht paberimasinast ning tunnen laetud relva oma naha vastas. Ma ei suuda öelda "Ei" sellele haiglasele tundele, ja lasen vastu seina. Üks tume auk on puurinud kaunisse kangasse verise jälje, ma kõnnin seinani ja plaasterdan koha kinni, teen mõne pai ja kõnnin tagasi laskekaugusesse. Jälle tuleb vastik sund ja ma tühjendan mõtlematult relva, millel on lõpmatu salv padruneid. Terve sein on täis auke, mis immitsevad verd. Puhas sein on muutunud lahinguväljaks. Ma jalutan täiusliku tühjusetundega seinani ja plaasterdan katkised kohad. Ma kõnnin tagasi ning miski minu sees, käsib uuesti tulistada, seekord juba mõraneb miski, seina tekivad praod, millest tilgub alla punast vedelikku. Ma liigun tagasi ja tulistan valimatult seina, sein läheb pooleks, ning selle tagant ilmub välja nahk, inimnahk. Nüüd läheb relv kuumaks, ta tulistab ja enam ei ole see mina, kes tulistab, see on keegi teine, nahk lipendab, kuid vaevu end kokku võttes lähen ja plaasterdan katkised kohad, eesmärk pole ju tappa. Naha vahelt on näha tuksuvat punast ollust. Ma olen tagasi ja ma vaatan oma hävitustööd ja ei mõista, miks ma seda tegin, jälle hakkab külm relv mu käes vingerdama ja tulistab otse punasesse tuksuvasse elusse. Ma ei suuda enam kontrollida neid valusaid mänge, need mängud on kasvanud hävitusrelvaks, ükshetk, mind enam ei ole on ainult mu keha ning suust tulistatakse padruneid. Ja siis on vaikus, ja kõik on surnud ja katki ja elutu. Nii tühi on olla ja ometi ei olnud see ju mina, mina ju tulistasin vaid paar lasku ja parandasin plaastriga haavad, tegin pai ja lepitasin haigetsaanud koha. Mis juhtus? Ma avan suu, et vabandada, kuid kõik plahvatab.