hääletu

Ma elan esimest korda tikukarbis ja kuulen esimest korda üksinduse heli. See heli hoomab gaasipliidi surinat, külmkapi plõksumist, vaikseid krabinaid, mis tulevad kuskilt seina seest, kella korrapärast tiksumist, õues kahisevat kastanit, kõrvalt tikutoosist tulevat summutatud telerit, väikse lapse kisamist kuskilt ülevalt, õues riisuva vanamuti reha tõmbeid vastu lehti. Keegi mööbeldab minu kõrval toosis, ta tõstab arvatavasti diivanit ümber, vaikus ei ole üksindus, vaikus on rahu ja tasakaal aga üksinduse heli on hoopis midagi muud, lärmakam ja täis pisidetaile kuhu mina ei kuulu, ma kuulen asjade ja inimeste helisid ja ma ei ole nendega seotud, neil on oma maailm ja mina vaid kuulen nende maailma hääli. Ma lahkun tikutoosist ja kõnnin tänaval, kuid üksinduse helid jälitavad mind, ma nagu kuuleks isegi pilvede liikumist, nad kui narriksid mind, et mina ei kuulu nende helisse, et mina ei tekita midagi. Ma kõnnin, kuid ei kuule oma kõndimist, ma olen helitu, ma kuulen vaid seda mis pole ma ise ja kui ma tahaksingi ennast kuulda siis see võime on minult röövitud. Ükskõik kui lärmakasse kohta ma ei lähe, ükskõik kui palju muusikat ma ei kuule on see kõik ikkagi kokku üks suur üksindus ja mitte midagi enamat, miski pole tuttav, miski pole ka võõras aga miski ei kuulu minuga kokku. Ma ootan, et keegi mind hüüaks, keegi tuttav soe hääl, ütleks mulle kasvõi sitajunn või muud säärast peaasi, et kõnetaks minus elutsevat tühjust. Aga soe hääl on kaugel, nii kaugel ei teda ei kuule. Ma võtan telefoni ja vajutan klahve, mis aitavad mul kuulda sooja häält kilomeetrite taha, ma kuulen kutsumist, monotoone kutsung ja äkki klõps „ Jaa?“ Mu süda hakkab kiiremini käima, just praegu lõhuti ära mu üksindus just praegu on kõik soe ja hea. „Hei, see olen mina, ma igatsen sind!“ Käib uus piiks. Palun jätke oma teade pärast piiksu. EI, see pole võimalik, ma helistan veel ja veel ja kuulen ainult automaatvastaja „Jaa?“ ja see on kõik. See ei rahulda mind, ma kuulen jälle üksindust ma karjun, kuid häält ei tule.

Ajudepealinn

Tuul hakkab vihisema ja ülevalt kukub vett alla, maa muutub poriseks ja ajud hakkavad pudrusest olekust kõvenema. Valge ollus mäsleb keerulise kesta all ja kisub kõiki ajusid, kes vähegi soovivad sisu juurde, ühte kokku Ajudepealinna. Niisiis saabub koos lendlevate värviliste lehtedega ka hulk ajusid, kes igapäev koguvad erinevat tüüpi materjali oma ajukorvi, kõik mida võib leida maast, õhust, teistest ajudest, suurte võlvidega hoonetest, raamatukogudest ning üksikutelt jalutuskäikudelt. Ajudepealinn aga on teinud, nii et kõik tema kodanikud saaksid võimalikult palju materjali, mida oma ajupaunadesse korjata, on organiseerinud kõikvõimalikke üritusi, mille käigus on võimalik saada kirevaid elamusi ühte ajusagarasse ja huvitavaid teadmisi teise ajusagarasse. Sinna pealinna satub ka üks aju, kelle üks ajupool on tugevalt üleküllastunud kõiksugustest elamustest ja seiklustest, kuid kelle teine ajupool on võrreldes esimesega katastroofiliselt väike, sinna teise saab koguda kõikvõimalikke tarkusi ja keerulisi teadmisi, seega on sellel ebasümmeetrilisel ajul üks suur eesmärk vaja läbida, ta tahab saada oma poolkerad samasse olekusse, niisiis ta hüppab oma ühel poolel ja imeb kui tolmuimeja enda teisele poolele kõike, mida too sisse suudab õgida. Nii kohtub see ebavõrdse kujuga aju igasuguseid ajusid, mõnel on sama probleem mis temal, mõnel täpselt vastupidine, mõni aga on eriti tilluke ja vaja mõlema poole kosutamist aga on ka selliseid, kes näevad välja nagu täissöönud puugid ja ahmivad aina juurde, need on huvitavad ajud, nad jagavad ka enda sisust palju teistele, kuid ise ei kaota pisitillukestki osa, vaid pigem suurenevad iga jagatud teadmisega. Ajupealinn aga on uhke, ta on püstitanud terve linna täis skulptuure SUURTEST ajudest ja on uhke ka oma vastsaabunud ajude üle, muidugi ei ole kõik nii kerge, et ajupealinn ainult annab ja iga aju saab, mis ta tahab. Ajupealinnas on ka palju lõkse ja patulangemise võimalusi, millest üks korralik aju peab oskama kõrvale hiilida, neid lõkse on kerge näha esimestel nädalatel, mil ajud kogunevad, kui uus aju suudab näha ja mitte sekkuda, saab ta suuremaks ja targemaks ja oskab ka kerge vaevaga püüniseid vältida. Niisiis on Ajupealinnal kaks külge- päev, mil toimuvad kõikvõimalikud sisukogumisüritused ja öö, siis kui lõksud on üleval ja ootavad, et ajud nendesse kinni kukuks ja kaotaks sisu ning mälestusi. Tihti näeb järgmine päev tühjaks imetud ajusid, kes liiguvad kui lambakari ning ei mõista, mis on juhtunud, kes nad on ja kus nad lähevad. Aga see ebasümmeetriline aju, kes on tulnud oma teist ajupoolkera suurendama on esimese ja teise nädalaga näinud öid lõksus veetnud ajusid ja teab, kuidas neist kurjadest ajuloputusmasinatest hoiduda, kuigi see tundub lõbus, sest järgmine päev näevad need lõksujäänud ajud välja nii naljakad ja tobedad ja pudistavad imekeeli kui nad vastu tulevad, kuid siis nähes neid Puukajusid kaob kohe tahtmine pudruaju olla. Selline ongi Ajupealinna süsteem, kaitseb päevaseid korilasi ja piitsutab öiseid patuseid.