Ajudepealinn

Tuul hakkab vihisema ja ülevalt kukub vett alla, maa muutub poriseks ja ajud hakkavad pudrusest olekust kõvenema. Valge ollus mäsleb keerulise kesta all ja kisub kõiki ajusid, kes vähegi soovivad sisu juurde, ühte kokku Ajudepealinna. Niisiis saabub koos lendlevate värviliste lehtedega ka hulk ajusid, kes igapäev koguvad erinevat tüüpi materjali oma ajukorvi, kõik mida võib leida maast, õhust, teistest ajudest, suurte võlvidega hoonetest, raamatukogudest ning üksikutelt jalutuskäikudelt. Ajudepealinn aga on teinud, nii et kõik tema kodanikud saaksid võimalikult palju materjali, mida oma ajupaunadesse korjata, on organiseerinud kõikvõimalikke üritusi, mille käigus on võimalik saada kirevaid elamusi ühte ajusagarasse ja huvitavaid teadmisi teise ajusagarasse. Sinna pealinna satub ka üks aju, kelle üks ajupool on tugevalt üleküllastunud kõiksugustest elamustest ja seiklustest, kuid kelle teine ajupool on võrreldes esimesega katastroofiliselt väike, sinna teise saab koguda kõikvõimalikke tarkusi ja keerulisi teadmisi, seega on sellel ebasümmeetrilisel ajul üks suur eesmärk vaja läbida, ta tahab saada oma poolkerad samasse olekusse, niisiis ta hüppab oma ühel poolel ja imeb kui tolmuimeja enda teisele poolele kõike, mida too sisse suudab õgida. Nii kohtub see ebavõrdse kujuga aju igasuguseid ajusid, mõnel on sama probleem mis temal, mõnel täpselt vastupidine, mõni aga on eriti tilluke ja vaja mõlema poole kosutamist aga on ka selliseid, kes näevad välja nagu täissöönud puugid ja ahmivad aina juurde, need on huvitavad ajud, nad jagavad ka enda sisust palju teistele, kuid ise ei kaota pisitillukestki osa, vaid pigem suurenevad iga jagatud teadmisega. Ajupealinn aga on uhke, ta on püstitanud terve linna täis skulptuure SUURTEST ajudest ja on uhke ka oma vastsaabunud ajude üle, muidugi ei ole kõik nii kerge, et ajupealinn ainult annab ja iga aju saab, mis ta tahab. Ajupealinnas on ka palju lõkse ja patulangemise võimalusi, millest üks korralik aju peab oskama kõrvale hiilida, neid lõkse on kerge näha esimestel nädalatel, mil ajud kogunevad, kui uus aju suudab näha ja mitte sekkuda, saab ta suuremaks ja targemaks ja oskab ka kerge vaevaga püüniseid vältida. Niisiis on Ajupealinnal kaks külge- päev, mil toimuvad kõikvõimalikud sisukogumisüritused ja öö, siis kui lõksud on üleval ja ootavad, et ajud nendesse kinni kukuks ja kaotaks sisu ning mälestusi. Tihti näeb järgmine päev tühjaks imetud ajusid, kes liiguvad kui lambakari ning ei mõista, mis on juhtunud, kes nad on ja kus nad lähevad. Aga see ebasümmeetriline aju, kes on tulnud oma teist ajupoolkera suurendama on esimese ja teise nädalaga näinud öid lõksus veetnud ajusid ja teab, kuidas neist kurjadest ajuloputusmasinatest hoiduda, kuigi see tundub lõbus, sest järgmine päev näevad need lõksujäänud ajud välja nii naljakad ja tobedad ja pudistavad imekeeli kui nad vastu tulevad, kuid siis nähes neid Puukajusid kaob kohe tahtmine pudruaju olla. Selline ongi Ajupealinna süsteem, kaitseb päevaseid korilasi ja piitsutab öiseid patuseid.