vastuseks suurkujudele

Kunagi oli maailm nii seatud, et oli maa ja oli lõpmatu õhk, õhus helendas lõpmatu arv kerasid, kes hõljusid ringi ja elasid oma jumalikku elu. Kuid ajapikku hakkas keradel igav ning nad hakkasid üksteise otsa põrkuma ja üksteist katki tegema.. Need tülinorimised muutusid kerade sõjaks ning iga suurema põrkesõjaga kukkusid miljonid kerad pooleks ja jäid elutult maapinnale lamama. Lõpuks olid need lõputud kerad kõik pooleks ja aelesid oma madalat elu maapinnal, ei olnud enam kõrgust, ilu ega jumalikku sära. Kuid nii ringi aeledes, leidis nii mõnigi endale teise poole, kellega ta klappis ning nende vaheline armastus liimis mõlemad osad üksteise külge. Kerad, kes olid end leidnud, said taas üles õhku, kuid õhk oli üpris hõre. Paljud kerad proovisid küll üksteise külge haakuda, kuid tulemusteta, puudus tõeline armastus, mis oleks neid elulõpuni kokku liiminud ja üles õhku paisanud. Seal madalas maas elasid kaks kera, kelle elud toimisid samal maalapil, kes igapäevaselt üksteisega tõuklesid, kuid kes ei proovinudki üksteisega kokku kleepuda. Ülejäänud kerad panid neid tähele, sest neil oli hämmastav omadus mõlemal helendada, see oli ilmselge, et need kaks poolt on üksteise jaoks ja võiksid olla kõigile helendavaks valguseks ja eeskujuks. Kuid kerad olid jonnakad ja ei kuulanud teisi ja ukerdasid maapinnal edasi. Kord, oli ühel helendaval kujul plaan midagi luua ja ta kaasas teisi kerasid- kui väga ta ka ei tahtnud oli tal vaja ka teise helendava kuju abi, sest tema sära suutis tema plaane ilusasti ellu viia. Kui esimene helendav pool oli jõudnud lõpptulemuseni oli teine pool teda aidanud ja näidanud, et tema heledus ei olegi ainult edevusest, vaid temas on peidus veel paljugi paljugi muud ja huvitavat. Sellest peale hakkas kogunema mõlemale poolele liimi ning varsti ei suutnud kumbki enam külgetõmmet vältida ning nad kleepusid kokku ning hõljusid õhku. Otsekohe oli nende helendus veel tugevam ja nad muutusid päikseks kõigi kohal ja nende armastus aitas ka teistel leida oma pooli ja mõista olulisust koos olla ja üksteist hoida. See päike aga särab sellel maal ikka veel ja jääb ka särama lõpmatuseni, isegi siis kui kõik saab otsa.

Õnn on võime armastada ja seda jagada. Kes on tundnud armastust ei suuda enam vihata, temasse jääb armastus ja ta kiirgab seda teistele. Armastus aitab inimesel leida endas peituva lapse ja tema tõelise olemuse, sest armastus ei vaja maske.

Aristophanese kõne auks ja Aristotelesele, Platoni ja paljude teiste laituseks, kes ei uskunud nii võimsasse tundesse.

taassünd

Ma surin.

Ma ärkasin, kõik oli valge, ma hingasin läbi mingi maski ja kõik ütlesid, et nüüd on kõik korras.

Ma läksin magama ja ärkasin. "Imelik" mõtlesin, "kõik värvid on teistmoodi!". Ma kõndisin ja suhtlesin, aga kõik ei olnud päris nii, kogu tuba oli täpselt selline, nagu ma mäletasin- nagu ma

m ä l e t a s i n ! Aga mitte päris, mittetegelik, ma ei leidnud sealt detaile, mida ma ei mäletanud. Ma läksin õue, õhk oli hoopis teine, kuidagi soolasem ja puhtam. Ma sõitsin koju, kuid tajusin juba, et see pole see. Suhted inimeste vahel olid nii nagu ma mäletasin.. Aga miski polnud uus. Ma magasin ja unes viirastus minus vari, kes naeris mulle näkku, naeris ja pani mind tundma rumalana, pani mind tundma võltsina. Ma ärkasin, kuid külmhigi ei katnud mu laupa, sest ma polnud seda ju enne tundnud. See oli just see, mis oleks pidanud tekitama minus selle tunde, mis ma olin raamatutest lugenud, aga seda ei tulnud - sest ma polnud seda enne päriselt kogenud. Ma ärkasin, riietusin ja jooksin välja otsima uut, otsima seda, mis karjuks mulle näkku, et see kõik on olemas, see kõik on PÄRIS. Üks koer tundus ühel tänavanurgal uus, kuid kohe tekkis mu kujutlusis samasugune pilt ja ma teadsin, kus kohast see koer oli pärit. Ma olin vihane, ma olin vihane kõigi peale, kes mängisid seda tobedat mängu kaasa, ma olin vihane, et mulle ei antud rahu, vaid näilikkus. Kas ma tõesti ei olnud väärt tõde, kas ma tõesti olin elanud vales, et nüüd seda taluda? Ma sõitsin teise linna, et näha võõraid, teistsugust maailma, aga kõik illusioonid olid juba enne mu peas teada, enne kui nad mu ette kõndisid ja mind sellise pilguga vaatasid, milliseks ma olin nad loonud. Ma tahtsin tagasi, tagasi kuhugi, mida ma olin kunagi uskunud, kus ma leidsin uudsust ja siirust. Ma kuulsin kuskilt kaugusest tuletõrjeauto signaali. See signaal lennutas mu pähe ühe valge ümbriku, mille avades sain teada, kuhu ma pean jooksma. Ma jooksin, kuni jõudsin põleva väikese maja juurde, mida ma kunagi olin näinud hoopis teises linnas. Ma ei kahelnud hetkegi ja jooksin leekidesse. Oli toss ja kisa ja

Ma ärkasin. Kõik oli valge, mul oli mask peas ja kõrval inimesed, kes koos minuga esimese põlengu olid läbi elanud. "Aga kus on see teine linn ja need inimesed?" jahmusin hetkeks. Aga siis kõnetas mind täiesti uus inimene ja pakkus vett. Hädaoht oli möödas. Ma olin tagasi rahus.

kas sa ise ei karda, mida sa räägid?

Ma külastasin seda maailma ja mu silmade ette asetati katted ja selga aeti fanellriidest kostüüm, kõik ülejäänud olid samasugused. Hommikul joodi teed ja söödi sõõrikut ning muidu oli laual jahe supp. See oli maailm, kus kõik sõrmused olid erilised. Üks muutis nähtamatuks, teine värvis kogu ümbruse siniseks, kolmas vahetas õhu vee vastu ja kasvatas lõpused - kõikidel sõrmustel, mis seal maailmas oli- oli oma funktsioon. Selles maailmas kõndisid inimesed ringi, kellel oli kolmas silm, kes nägid energiaid ja lugesid informatsiooni, mida tava inimene ei suudaks näha. Seal liikusid suurkujud ja geeniused, kes omakorda olid ka pöörased. Kõigil oli oma probleem. Üks elanikest ei saanud ühegi tehnikaeseme läheduses viibida, sest temalt kiirgav energia ajas kõik telefonid end välja lülitama, teleka sahisema, pesumasina üleujutama ja palju muudki. Seega elas ta ilma tehnikata ja pesitses ruumis, kus puudusid robotid. Järgmine oli mees, kes sõi muna koos koortega ja kelle nõrkuseks olid varbad, ta kodu oli täis varba pilte, mida ta vaatas, ritta ladus, millele peakirju ja luuletusi alla mõtles, seal oli plastiliinist voolitud varbakesi kui ka kastanitest kokku pandud varbamoodi ehitisi. Kolmas näide sellest maailmast oli linnumees, kui linnumehel oli hea tuju, kogunesid kõik läheduses viibivad linnud, selle mehe juurde ja istusid tema õlale, pähe ja moodustasid parve mehe juurde, kui mehel oli halb tuju, tulid linnud talle kallale. Linnud varitsesid igapäev tema akna taga ja tundsid iga signaali, mis mehest väljus. Oli üks tüdruk, kes tundis kolmanda silmaga inimeste valusid, kes sai aru, mis mure kellelgi on või mis kedagi vaevab isegi siis kui inimene talle midagi ei öelnud. Ja oli ka geeniuseid, kes tegid selgeks kuidas tekkis Stonehenge või mis on püramiidide saladus. See maailm oli hull, kuid salapärane, kuid see väike maailm asus palju suurema süsteemi sees ning see maailm, kus ta asus on siin, meie ümber. Väiksesse maailma pole nii keeruline sisse kõndida, kuid sealt välja saada on märksa keerulisem.

küünita

Ta istus voodil ja vaatas enda ees laual seisvat veega täidetud klaasi ja mõtles, kuidas ta seda jooks ja kuidas tal poleks enam janu. Ta vaatas kinnist akent ja mõtles, kui hea kui see lahti oleks ja tuppa õhku tuleks, sest ruum oli tossune ja umbne. Ta istus ja unistas külmiku peal olevast õunast, unistas soojast, unistas armastusest. Ta igatses kõike, mis oli tegelikult ta käehaarde kaugusel. Ta istus ja ei suutnud isegi küünitada lauani ja võtta sealt klaas külma veega, ta oli jõuetu kõige lihtsamate tegude osas. Ta ainult unistas ja mõtles, miks see ei täitu. Ta igatsus käivitas tema kehas protsesse, kus silmadest hakkas voolama soolast vett. Aega mööda hakkas kogu ta keha katma soolakiht ning nädalate pärast oli temast saanud voodil istuv soolasammas, kelle silmadest voolas soola juurde. Kogu voodit kattis ühtlane soolatekk ning üks kõva mügarik oli seal keskel. Ühel hetkel tuli tema silmadest peale soolavee üks tilluke suhkrutükk, sel hetkel mõistis kivistunud soolahunnik, et ainus mida ta oleks pidanud tegema oli üks väike sirutus oma püüdluste poole. Ta oli täitnud igatsusega oma mõtted ning polnud lasknud neile ligi ühtegi lahendust. Kui ta proovis end liigutada kostis vaid kärgatus ning paks soolakiht murdus, Ta ajas end püsti ja jõi klaasi tühjaks, ta kõndis ja sõi ära õuna, mis teda külmiku peal ootas ning, mis oli juba kollakaks muutunud. Ta läks ja avas akna ning hüppas seejärel sealt välja. Ta liugles üles poole, kõrgele ja kaugele ning leidis sooja ja armastuse. Ainult küünita!