taassünd

Ma surin.

Ma ärkasin, kõik oli valge, ma hingasin läbi mingi maski ja kõik ütlesid, et nüüd on kõik korras.

Ma läksin magama ja ärkasin. "Imelik" mõtlesin, "kõik värvid on teistmoodi!". Ma kõndisin ja suhtlesin, aga kõik ei olnud päris nii, kogu tuba oli täpselt selline, nagu ma mäletasin- nagu ma

m ä l e t a s i n ! Aga mitte päris, mittetegelik, ma ei leidnud sealt detaile, mida ma ei mäletanud. Ma läksin õue, õhk oli hoopis teine, kuidagi soolasem ja puhtam. Ma sõitsin koju, kuid tajusin juba, et see pole see. Suhted inimeste vahel olid nii nagu ma mäletasin.. Aga miski polnud uus. Ma magasin ja unes viirastus minus vari, kes naeris mulle näkku, naeris ja pani mind tundma rumalana, pani mind tundma võltsina. Ma ärkasin, kuid külmhigi ei katnud mu laupa, sest ma polnud seda ju enne tundnud. See oli just see, mis oleks pidanud tekitama minus selle tunde, mis ma olin raamatutest lugenud, aga seda ei tulnud - sest ma polnud seda enne päriselt kogenud. Ma ärkasin, riietusin ja jooksin välja otsima uut, otsima seda, mis karjuks mulle näkku, et see kõik on olemas, see kõik on PÄRIS. Üks koer tundus ühel tänavanurgal uus, kuid kohe tekkis mu kujutlusis samasugune pilt ja ma teadsin, kus kohast see koer oli pärit. Ma olin vihane, ma olin vihane kõigi peale, kes mängisid seda tobedat mängu kaasa, ma olin vihane, et mulle ei antud rahu, vaid näilikkus. Kas ma tõesti ei olnud väärt tõde, kas ma tõesti olin elanud vales, et nüüd seda taluda? Ma sõitsin teise linna, et näha võõraid, teistsugust maailma, aga kõik illusioonid olid juba enne mu peas teada, enne kui nad mu ette kõndisid ja mind sellise pilguga vaatasid, milliseks ma olin nad loonud. Ma tahtsin tagasi, tagasi kuhugi, mida ma olin kunagi uskunud, kus ma leidsin uudsust ja siirust. Ma kuulsin kuskilt kaugusest tuletõrjeauto signaali. See signaal lennutas mu pähe ühe valge ümbriku, mille avades sain teada, kuhu ma pean jooksma. Ma jooksin, kuni jõudsin põleva väikese maja juurde, mida ma kunagi olin näinud hoopis teises linnas. Ma ei kahelnud hetkegi ja jooksin leekidesse. Oli toss ja kisa ja

Ma ärkasin. Kõik oli valge, mul oli mask peas ja kõrval inimesed, kes koos minuga esimese põlengu olid läbi elanud. "Aga kus on see teine linn ja need inimesed?" jahmusin hetkeks. Aga siis kõnetas mind täiesti uus inimene ja pakkus vett. Hädaoht oli möödas. Ma olin tagasi rahus.