Tere, ja kes sina päriselt oled?

Kes oleme päriselt ja kes näiliselt? Üha enam paelub mind inimese erinevad tahud ja kuidas ta väikeste märkidega endast teiste jaoks pilti loob. Mida vaiksem, seda huvitavam või ei? Viimasel ajal tundub, et hoopis kõige lärmakamad ja niiöelda "avatumad" inimesed varjavad endas palju rohkem saladusi ja tahke kui need, kes vaikselt nurgas istuvad. Need, kes nurgas istuvad jätavad endast koheselt mulje kui sügavamatest inimestest, kelles on palju varjus, need kes karjuvad ja räägivad endast palju kohati varjavad seda, kes nad tegelikult on. Öeldakse, et pole olemas seda päris mina ja kõik minu sees olev on meedia ja perekonna poolt omatud peegeldus. Tõsi ta on, et inimene imab endasse kõiksugu prahti meediast ja teistelt inimestelt, ometi on tal midagi kohe kaasas. Mida rohkem ma kohtun inimest
ega, kes ei ole üksnes analüüsitavad, vaid ka analüüsijad, seda rohkem tundub endast mulje jätmine teadusena. Kui oluline on tänapäeval, mida teised arvavad, teistele näitamine, et kõik on korras, las teised kadestavad. Ja ühel hetkel kaob kõik, elu katkeb ja alles on jäänud ainult pete, mida aastate jooksul teistele söödeti. Oh oskaks vaid olla ja unustada, kes tahaks olla. Lihtsalt julgeks olla rumal, labane ja tobe ning kaotada selle koputava poole enda mõistusest, kes kutsub mind korrale olema tubli.
Tobe ma olen ja tobedaks jään, sest mind tobedaks loodud. Tobe on olla nii uhke ja hää. Tobe ongi aus - kui imelik tundmus ka see pole, eesti keeles ei vasta sellele emotsioonile ja tundele paremat vastet kui tobe. Nautigem seda, mis meile viivuks on antud, enne kui kõik kaob, sest tobedus ei tule tagasi.

Veidrad mõtted, veidral ööl, kus unenäod kutsuvad treenima ja harjutama.
Head ööd