tartu-muinasjutuline linn.inimesed on sõbralikud ja aksepteerivad kõiki,kõike.selline vana hõng igas kohas.tänavalaternad.porised tänavad.supilinn.emajõgi.sillad.pargid.toomemägi.kõik see on nii kaunis,kummaline,ilus. jah just tartus juhtub. kõike juhtub.seal saab olla vaba jah vaba.jalutada,mõelda,luuletada,armastada. kõik see õhustik. botaanikaaed.zavood,maailm-kõik omapäraselt ilusad.
jah.tartus näeb kõike. see on üks väike sürrealistlik maailm. armas maailm.need kaks päeva tartus olid fantastilised.
miks siis ma segaduses olen? noh esiteks muidugi sellepärast et ennast leida on üsna raske.tõesti on,sest mul on veel kohutav plaan seda teha. mu plaan näeb ette põhjas ära käimise ja siis uuesti tippu tõusmise ja, et siis lõpuks läbi raskuste teada saada kus ma seal mäel asetsen. aga see on omamoodi risk.sest põhja jääda on palju kergem kui põhjast üles tippu tõusta.ja teiseks miks ma segaduses olen. on see et ma armun kohutavalt kohutavalt kergesti.. ütleme et kui täna näen kedagi ja räägin kellegiga armun ( okei mitte päris armun aga ütleme niiet mõtted käivad ainult selle isiku ümber ja kõhus on vastikud[jah vastikud] liblikad) siis järgmine päev võin ma seda juba kellegi teise vastu tunda. aga elu on selline.üritan lihtsalt mitte välja näidata et ma kellestki väga sisse olen võetud.vastaselkorral seon ma ennast liiga paljude inimestega .
muide "Young Folks" on teemas niiet kuulake.
No comments:
Post a Comment