pätakas

elas kord üks mutt, üks kõigetavalisem mullamutt, ta oli pime nagu ikka kõik mutid. Teised mutid oskasid suurepäraselt toime tulla oma pimedusega, elasid oma rahulikku elu ja vahepeal teha maapeale ka paar mutimullahunnikut. Mutt, nimetagem teda pätakaks, oli tõeline hädapätakas, nimelt kui teised mutid leidsid ikka head kohad kus hunnikuid teha, suutis pätakas alati sealt kaevama hakata , kus ta jõudis kas siis karukoopasse välja, kus ta oli oma mürgeldamisega karuema üles ajanud, laste liivakasti, kus lapsed ehmatusest talle oma mängu rehadega vastu päid viskasid ning muidugi ka kõik võimalikud peateed, kus mutt on kaevamisega pinnale jõudis. Nimelt sattus ta alatihti igasugustesse jamadesse, ta oli muidugi teistest muttidest poole kannatamatum ja rahmeldas alati ringi, aga ta oli väga heasüdamlik, ta tahtis oma hunnikute kaevamisega tegelikult alati head, tal lihtsalt ei tulnud see kunagi välja. ta oli üks kurva kuju rüütel, kes proovis teisi aidata aga tegi alati valesti. pätakas oli jälle plaaniga hakkama saanud, et kaevab nii suure hunniku toidu poe taha, et sealt kaudu saaks alati öösel kõik söömas käia, ta sai teiste muttidega ka hästi läbi, kuigi alatasa sattus ta kõikvõimalikesse sekeldustesse. ta rääkis muttidele, et teate, nüüd on nii lood, et ma avan meile kõigile ukse söögimaailma, teised mutid ei teinud pätakast välja, sest eks ikka teati, et ta on selline teistsugune , kärsitu ja tasakaalutu. mutt hakkas kaevama, teised mutid kompasid ja tundsid, et näed tekibki mingisugune huvitav käik, pätakas jõudis öö hakul poe taha, kus visati toidu jäänuseid, ta tundis lõhna ja leidiski kohe head ja paremat mida mugima hakata, teised mutid järgnesid talle ja said ka head maitsta. kui oldi saadud söönuks ronisid mutid tagasi, nii tegid mutid pea iga öö, pätakas oli õnnelik, et ta oli suutnud midagi korda saata. üks õhtu kui pätakas hakkas jälle toiduuru poole ronima, tundis ta, et miski oleks nagu ees, ta lükkas ja lükkas ja ei saanud aru, miks ta edasi ei saa. uru ees oli midagi ette ehitatud ja teisel pool, naersid teised mutid, pätaka üle. mutid olid pannud pätakale tee kinni, et ise kogu aeg söömas käia ja teda mitte lasta, nad tahtsid et pätakas hakkaks uut käiku ehitama, ja arvasid, et kui ta vana uru juurde ei pääse , teeb ta uue ja kõigil muttidel on mitu kohta, kus öist söömisvajadust rahuldada. pätakas aga ei mõistnud, miks teised mutid, kellele ta polnud midagi halba teinud, ainult üritanud aidata, talle nii teevad, ta kaevas pikima käigu , mis ta oli enne teinud, kohta, mida ta oli kõige enim kartnud, jõepõhja. tal oli veel natuke kaevata, et lasta vesi oma käiku ja voolata seal minema. ta jäi seisma ja mõtles oma elu üle. ta muigas peaaegu terve mõtte, sest tema elus oli toimunud niipalju erakordset, naljakat ja meeldejäävat, ta mõtles teistele muttidele ja oma tobedale mõttele kõiki aidata, tõstis käpa ja virutas ´viimasele kihile, sealt hakkas vett immitsema, oli ainult üks käpa löök, et vesi oleks koheselt kõik üle ujutanud. kuid mutt keeras ringi ja nüherdas minema. ta ei tahtnud veel käega lüüa oma erakordsele elule, ta tahtis minna edasi, aga teise kohta, kohata teisi mutte , elada edaspidi nii, et ta ei peaks enam teiste pärast kannatama, elama usaldades ainult ennast. ta kaevas ja kaevas kui tundis lõpuks, et ta on kaugel ära.ta peatus. äkki ta ehmus, sest tema silmade nägemisvõime oli muutunud, ta oli saanud nägijaks.