varjud

maailm täis on varjusid. minu silmad näitavad mulle vaid inimest, mu naiivsed silmad, mis keelavad varje, kuigi ma ju tean et on varje maailm täis, siis mu silmad neid ei näe. nii tükeldavad varjud mind iga korraga, kui jälle lahkelt jälgin nende kuju. unustades varjupoole, muutun ma kaitsetuks. Immuunne saab vaid olla inime, kes näeb kogu suurt pilti, näeb varje ja oskab nendega arvestada. kuigi varjud on mu kuju juba räsind nõnda, et vaevalt püsti seisan ma, mul silmad varjudega ei harju. nii oma vigu kordan järjest enam, niikaua kuni varjud on mu pikali löönud ja lämmatavad mu oma musta maailma. ma vajaks pääseteed, et minu usaldavad silmad, õpiks tundma kuju varje, tundma truudusetuid vaime, tundma nuga löövat kätt. mu ring, kus sisse kuulus suur inimhulk, on jäänud tühjaks, vaid mõni üksik,leiab veel mu keelepaelad üles, mis õigust kõneleks ja jagaks musta muret. ei see ring on muutunud, isegi kui varje ma ei näe, ei näe ka enam kujusid, või õigemini kujusi ma näen, kuid eemal hoian end. sest milleks mulle kujud, kel kurjad varjud taga ja igal võimalusel oma saatuse haamriga mulle selga taovad. miks kannatada varjupeksu ning ulatada veel oma abistava käe, et aidata veel enda lähedale lööma, end hävitama. mu raske usaldamine on mitmel korral rängalt kätte maksnud ning õppinud ma arvan olevat end, kuid jälle komistan ma siis, ms tahaks ju nii väga uskuda, et kogu see maailm on ilus ja hea, ilma varjudeta. ning kui jällegi ma komistan ja kukun ja haiget saan ja lüüa saan, siis ajaga ma jälle unustan ja andestan. nii vale see, et annan võimalusi tuhandeid. tean et kerge pole näha varje, aga proovima ma pean. nii peangi ringi tühjendama ja ütlema head aega, teile varjusõbrad, kes nuga taovad selja tagant selga, samal ajal aga varju kuju, head nägu teeb ja rõõmsalt naeratab. ma ei proovigi enam tuld põlema panna ja varje kustutada, ma hoian eemale ja tõmban ringi koomale. head aega 1., 2., 3. ja lõpuks ka see 704. nüüd ringis vaid on 1,2,3 , nägemist varjumaa