minu kummutis on palju erinevaid sahtleid, mõned on sellised mida saab ilma raskusteta avada, mõned sellised milles on niipalju igasugu pahna , et kui see avada, siis lõhutaks kindlasti midagi ära ja siis veel need kolmandad- need mis on lukus ja mida lahti muukida pole võimalik, mille minu võti on mul sügavas mantlihõlmas. nendes kummutisahtlites enamustes valitseb täielik kaos, seal on palju olulist, kuid see oluline on täiesti segamini ebaolulisega. seega on esmapilgul raske aru saada, kas kummut on pahna hoidmiseks või täis varjatuid saladusi ja huvitavaid, tähtsaid esemeid.
sahtlid koosnevad paljuski just minevikust, mineviku headest, helgetest momentidest ja ka tumedamatest. pealissahtlitest võib leida noote, raamatuid, ehteid, pilte, vilepilli, veinikorke ja taskurätte. sealt saab juba tubli annuse teada milline see kummut on, kindlasti emotsionaalne, uhke, ekstravertne ja loominguline. teises sahtlis läheb asi juba huvitavamaks, võin näha ketsipaelu, katkist niiti, märkmikuid, katkist kella ja kõrvatroppe. võib oletada, et kummut on end millestki ära lõiganud, katkestanud tiheda sideme, teiste mööbliesemetega ja on tihti üksi omis mõtteis, ainult esimene sahtel lõgistab rõõmsalt teistele esemetele oma sahtlisisemust ja sõlmib sõprust. kolmandat sahtlit on juba palju raskem avada, kui teda avama hakata hüppab välja palju esemeid ja kihutavad kiiresti voodi alla peitu. seal võib leida juba üsna palju koledat, seal on rahakassa, tubakas, lõhkirebitud jõulukaart, suled, pudelid ja katkine mängutoos. palju ahnust, hoolimatust ja viha trügib õhku, nii siis lükkan kiiresti sahtli kinni. mõtlen veel kas neljas üldse avada, kui kolmas juba midagi nii koledat oli, aga teen proovi. võtan mantihõlmast salataskust võtme, keeran lahti viimase sahtli, ja näed, sahtel avaneb kui iseenesest. sealt leian kahvli, mänguasjad, joonistusmapi, lõngakera, unejuttude kasseti, kleepsualbumi, hüppenööri ja nutukaru- minu roosat värvi karu, kellele ma väiksena kõik oma pisarad kinkisid ja kes need oma põhjatusse karva hoiule võttis ja lubas igakord, et varsti pole enam äralöödud varbal valus. õhk oli täis särisevat õnne, lapsepõlve, tunnet, et pole vaja olla suur ja tugev vaid võin võtta ainult oma karu ja talle oma muresid kurta.
uks käis, keegi tuli, toppisin kiiresti kõik tagasi sahtlisse ja lukustasin sahtli. miski sinine heljus kummuti juurde, libistas igasse sahtlisse hulga esemeid ning kadus ise neljandasse sahtlisse. see oli kummuti varustaja ja asjade sorteerija, kes ei lasknud kummutil koost variseda.
pikka aega mõtlesin veel kummuti sisust ja nutukarust, siis võtsin võtme avasin neljanda sahtli, võtsin nutukaru, lehvitasin kummitusele ja sulgesin võtmega sahtli. kolmanda sahtli sisemus hakkas urisema ja ulguma, talle ei meeldinud et tema sahtli sisemust ei vajata, rahustasin sahtli maha, võtsin välja sealt paar kurja eset ja asendasin nad kuivatatud lumikellukestega, sahtlen limpsas korraks keelt ja rahunes. nüüd oli kummut rahul.
nutukaru nööpidest silmad tervitasid mind.ilma nutukaruta oli jäänud pisarad silmade taha varju, nõrkus hetked sisemusse karjuma, nüüd olin vaba ja nüüd oli ka kummut rahulolus, kuigi sidet teiste mööbliesemetega ta siiski tekitada ei tahtnud. ta vajas omaette olesklemise aega ja aega enda sahtleid korrastada.
No comments:
Post a Comment