trrrr trrrrr

trr trr

kutsub kell, oma maailmast tagasi. veel ei taha, tahaks olla veel omaette ilma helinate segava helita.

trr trr

vägagi nõudlikuks kisub toon. äratab ja tahab et reaalsusesse pöörduks tagasi. ei veel, no oota natukenegi.

trr trr

kurjemaks läheb toon, ei suuda enam, olengi üleval vaatan lakke ja ootan millal jalad annavad märku, et jõuavad üles tõusta.

trr trr

kannatamatu helin, jalad virguvad ja olen püsti, otsin seda heli. heli justkui elaks ja narriks mind.

trr trr trr trr .. vaikus.. trr trr trr ja nii mitu korda. ei jõua peitust mängida.

no kus see helin siis on, ei laua peal teda pole, äratuskellas pole, õuest samuti ei tule.

trr trr huilgab heli

aknast kõnnib vanamemm mööda, paiskan akna lahti ja küsin, kas ka tema kuuleb ärritavat heli. vanamemm muigab ja lausub: " kuula ennast, mõista ennast, suhtle endaga ja helist saab su abimees."

väga üllatav vanamemm, vaatasin teda hämmingus näoga ja vanamemm noogutas mulle ja sammus edasi oma pruunide saapakolakatega, üks käsi hoidmas paberkotti.

trrr trrr tegi heli aga juba palju leebemalt.

küsisin mõttes helilt, mis tal on. vaikus. küsisin mõttes helilt kas ma tegin midagi valesti. vaikus.küsisin mõttes helilt kes ma olen.vaikus. lõpuks tüdinult ütlesin mõttes helile, ma tahan ju ennast tunda, endaga suhelda, ja tahan et sa mind aitaks.

trr trr trr

ärritav hääl aga selle asemel et jälle seda tõrjuma hakata, üritasin seda koledust kuulata

trr trr trr

tere tere , lõpuks ometi jäid mind kuulama. tõuse nüüd kiiresti, aega pole raisata on uus päev ja meil on täna palju teha.

trr trr vastasin ma, sättisin end kiiresti mineku valmis ja läksin, aga seekord mitte üksi vaid koos abimehega.

kummutis kummitab kummitav kummitus.

minu kummutis on palju erinevaid sahtleid, mõned on sellised mida saab ilma raskusteta avada, mõned sellised milles on niipalju igasugu pahna , et kui see avada, siis lõhutaks kindlasti midagi ära ja siis veel need kolmandad- need mis on lukus ja mida lahti muukida pole võimalik, mille minu võti on mul sügavas mantlihõlmas. nendes kummutisahtlites enamustes valitseb täielik kaos, seal on palju olulist, kuid see oluline on täiesti segamini ebaolulisega. seega on esmapilgul raske aru saada, kas kummut on pahna hoidmiseks või täis varjatuid saladusi ja huvitavaid, tähtsaid esemeid.

sahtlid koosnevad paljuski just minevikust, mineviku headest, helgetest momentidest ja ka tumedamatest. pealissahtlitest võib leida noote, raamatuid, ehteid, pilte, vilepilli, veinikorke ja taskurätte. sealt saab juba tubli annuse teada milline see kummut on, kindlasti emotsionaalne, uhke, ekstravertne ja loominguline. teises sahtlis läheb asi juba huvitavamaks, võin näha ketsipaelu, katkist niiti, märkmikuid, katkist kella ja kõrvatroppe. võib oletada, et kummut on end millestki ära lõiganud, katkestanud tiheda sideme, teiste mööbliesemetega ja on tihti üksi omis mõtteis, ainult esimene sahtel lõgistab rõõmsalt teistele esemetele oma sahtlisisemust ja sõlmib sõprust. kolmandat sahtlit on juba palju raskem avada, kui teda avama hakata hüppab välja palju esemeid ja kihutavad kiiresti voodi alla peitu. seal võib leida juba üsna palju koledat, seal on rahakassa, tubakas, lõhkirebitud jõulukaart, suled, pudelid ja katkine mängutoos. palju ahnust, hoolimatust ja viha trügib õhku, nii siis lükkan kiiresti sahtli kinni. mõtlen veel kas neljas üldse avada, kui kolmas juba midagi nii koledat oli, aga teen proovi. võtan mantihõlmast salataskust võtme, keeran lahti viimase sahtli, ja näed, sahtel avaneb kui iseenesest. sealt leian kahvli, mänguasjad, joonistusmapi, lõngakera, unejuttude kasseti, kleepsualbumi, hüppenööri ja nutukaru- minu roosat värvi karu, kellele ma väiksena kõik oma pisarad kinkisid ja kes need oma põhjatusse karva hoiule võttis ja lubas igakord, et varsti pole enam äralöödud varbal valus. õhk oli täis särisevat õnne, lapsepõlve, tunnet, et pole vaja olla suur ja tugev vaid võin võtta ainult oma karu ja talle oma muresid kurta.

uks käis, keegi tuli, toppisin kiiresti kõik tagasi sahtlisse ja lukustasin sahtli. miski sinine heljus kummuti juurde, libistas igasse sahtlisse hulga esemeid ning kadus ise neljandasse sahtlisse. see oli kummuti varustaja ja asjade sorteerija, kes ei lasknud kummutil koost variseda.

pikka aega mõtlesin veel kummuti sisust ja nutukarust, siis võtsin võtme avasin neljanda sahtli, võtsin nutukaru, lehvitasin kummitusele ja sulgesin võtmega sahtli. kolmanda sahtli sisemus hakkas urisema ja ulguma, talle ei meeldinud et tema sahtli sisemust ei vajata, rahustasin sahtli maha, võtsin välja sealt paar kurja eset ja asendasin nad kuivatatud lumikellukestega, sahtlen limpsas korraks keelt ja rahunes. nüüd oli kummut rahul.

nutukaru nööpidest silmad tervitasid mind.ilma nutukaruta oli jäänud pisarad silmade taha varju, nõrkus hetked sisemusse karjuma, nüüd olin vaba ja nüüd oli ka kummut rahulolus, kuigi sidet teiste mööbliesemetega ta siiski tekitada ei tahtnud. ta vajas omaette olesklemise aega ja aega enda sahtleid korrastada.

lipu heiskamine

nimelt just siis kui oled mõned protseduuris täiesti kindel, võtame näiteks lipu heiskamine, lähen lipuvarda juurde , kinnitad lipu ja kerid üles ja kõik, nii lihtne see ongi, on ikkagi 2-3 % võimalust, et kas lipuvarras murdub, lipp käriseb pooleks, trossid murduvad või meteoriit tuleb ja paiskub just sinu peale kui sa tahad rahulikult oma lippu heistata. need 2-3% on mulle üsna tuttavad, kuidas olukorrad muutuvad terasajandikuga ja juhtubki midagi täiesti ebareaalset. ´kuidas lihtsalt nii väga ootad, loodad ja oled endas kindel et see lipp lehvib uhkelt seal ülal. aga ei tuleb linnu rünnak, bandiitide laskevõistlus sinu lipuvarda pihta või UFO maandumine su lipuvardal. nii ongi, lipu heiskamine jääb pooleli ja võibolla jääbki lipp heiskamata. kas tuleb veel võimalust see heisata, ju seda sama lippu enam mitte- aga võibolla just siin ongi tulnud mängu saatus, mis hoiab valet värvi lipud eemale.

varjud

maailm täis on varjusid. minu silmad näitavad mulle vaid inimest, mu naiivsed silmad, mis keelavad varje, kuigi ma ju tean et on varje maailm täis, siis mu silmad neid ei näe. nii tükeldavad varjud mind iga korraga, kui jälle lahkelt jälgin nende kuju. unustades varjupoole, muutun ma kaitsetuks. Immuunne saab vaid olla inime, kes näeb kogu suurt pilti, näeb varje ja oskab nendega arvestada. kuigi varjud on mu kuju juba räsind nõnda, et vaevalt püsti seisan ma, mul silmad varjudega ei harju. nii oma vigu kordan järjest enam, niikaua kuni varjud on mu pikali löönud ja lämmatavad mu oma musta maailma. ma vajaks pääseteed, et minu usaldavad silmad, õpiks tundma kuju varje, tundma truudusetuid vaime, tundma nuga löövat kätt. mu ring, kus sisse kuulus suur inimhulk, on jäänud tühjaks, vaid mõni üksik,leiab veel mu keelepaelad üles, mis õigust kõneleks ja jagaks musta muret. ei see ring on muutunud, isegi kui varje ma ei näe, ei näe ka enam kujusid, või õigemini kujusi ma näen, kuid eemal hoian end. sest milleks mulle kujud, kel kurjad varjud taga ja igal võimalusel oma saatuse haamriga mulle selga taovad. miks kannatada varjupeksu ning ulatada veel oma abistava käe, et aidata veel enda lähedale lööma, end hävitama. mu raske usaldamine on mitmel korral rängalt kätte maksnud ning õppinud ma arvan olevat end, kuid jälle komistan ma siis, ms tahaks ju nii väga uskuda, et kogu see maailm on ilus ja hea, ilma varjudeta. ning kui jällegi ma komistan ja kukun ja haiget saan ja lüüa saan, siis ajaga ma jälle unustan ja andestan. nii vale see, et annan võimalusi tuhandeid. tean et kerge pole näha varje, aga proovima ma pean. nii peangi ringi tühjendama ja ütlema head aega, teile varjusõbrad, kes nuga taovad selja tagant selga, samal ajal aga varju kuju, head nägu teeb ja rõõmsalt naeratab. ma ei proovigi enam tuld põlema panna ja varje kustutada, ma hoian eemale ja tõmban ringi koomale. head aega 1., 2., 3. ja lõpuks ka see 704. nüüd ringis vaid on 1,2,3 , nägemist varjumaa