Pillikarp

Jäätiseauto kutsuv heli liikus sillutatud tänaval, oli kuulda laste jooksu, kes tormasid eemalt sellele hüpnotiseerivale helile järele. Igaüks tahtis jõuda esimesena jäätiseautoni, et saada esimesena kätte see maasika, õuna või vanilje külm tuutu. Esimene ärevuses laps jõudis autoni, küsides endale maasikatuutu. Auto peatus ja ulatas tuutu. Reeglina, päeva esimene klient, kes peatab jäätiseauto saab ka tasuta jäätise. Laps limpsis rahulolevalt külma maasikajäätist ja kõndis lähedal asuva tamme oksa peale jälgima, kuidas teised lapsed tellivad erinevat sorti tuutusid. Laps kõlgutas jalgu ja vaatas üles, kus rippusid pisikesed tammetõrud, laps võttis tammetõru sõrmede vahele ja keerutas seda, samal ajal jäätist limpsides. Laps tundis meeletut rõõmu, nimelt see laps oli sündinud õnnesärgis. Tal õnnestus kuidagi alati kõigega hakkama saada ja isegi kui oli probleeme, suutis ta need muuta lõbusaks mänguks. Nii ta seal istus ja mõtles kui õnnelik laps ta on, ta hüppas puuoksalt alla ja hakkas jalutama pargi poole, mis asus tänava lõpus. Pargi väravad oli rooste-sinised ja kullatud tabalukuga kinni, nimelt park ei kuulunud kõigile, see kuulus härjapõlvlastele, kes ei tahtnud, et neid segataks. Lapsel polnud plaanigi parki minna, sest see oli kõigile teada, et seal tekivad ainult probleemid.Laps keksis kõrvaltänavale, kus peatas teda üks vanem naisterahvas:" Mis sa keksid siin, pill tuleb pika ilu peale!", ütles naine ja läks edasi oma teed. Laps peatus, vaatas tädikesele järgi ja jäi mõttesse. Tema naiivsus tegi oma töö ja ta otsustas minna otsida pilli üles ja öelda, et ta ei tuleks. Ta läks koju ja heitis murelikult magama. Hommikul, polnud lapsel ikka veel see lause meelest läinud. Ta otsustas küsida nõu härjapõlvlastelt.. Ta marssis värava ette. Nagu tema õnnele omane, oli just nüüd tabalukk ära võetud. Ta läks läbi rooste-sinist värvi väravate, mõlemal pool seisid kaks valvelhoiakuga härjapõlvlast, härjapõlvlased vaatasid teda kurjalt, kuid ei kõnetanud teda, vaid lasid tal edasi minna. Laps naeratas hädiselt ja üritas alustada vestlust, kuid tal ei tulnud häält välja , ta ehmus, rooste-sinised väravad sulgusid ja ette tekkis kullatud tabalukk. Laps karjus hääletult, kaks härjapõlvlast võtsid lapsest kinni ja viisid ta pargi keskel asuvasse valgesse hoonesse, hoones siblis palju härjapõlvlasi, kes lapsest väljagi ei teinud, nagu oleks laste külastavus seal igapäevane. härjapõlvlased viisid lapse merekarva kambrikesse ja sulgesid ukse. Laps isegi ei rabelenud, ta oli jahmunud. Härjapõlvlased tõid välja ühe karbi ja andsid noogutusega märku, et laps selle avaks. Laps tegi seda, karbis lebas kullatud metsasarv. Härjapõlvlased andsid uue noogutusega märku, et laps seda puhuks. Laps puhus ja tundis, kuidas kõik ta mure ühe lause pärast lahtub, kuidas maailm avardub ja palub tal ainult elada ja tunda rõõmu oma õnnesärgis elust. Puhumise lõpetanud ta hingas sügavalt värskendavat õhku. Ta sulges silmad ja naeris häälekalt. Ta avas silmad. Ta oli tamme oksa peal, käes sulav maasikatuutu ja väike tammetõru, mis, nagu talle tundus, sähvatas kuldselt.