õpetlikud viljad

Kaks pensonäri värvisid aeda punaseks. Kell oli umbes pool kaks, ilm oli tuuline ja päike oli pilvede taga. Tuul puhus igale poole sügisehõngu, andes kõigile, kes vähegi veel suve nautida lootsid, märku, et saabunud on kõle sügis. Puud olid ka hakanud ilmutama vananemismärke ja lehed aina langesid niitmata murule. Pensionärid võtsid aina potist värvi ja proovisid tööga kiiresti ühele poole saada, et siis lõunatama minna. Pensionärid elasid kahekesti pisikeses majas, kuid aed oli neid võimas, kõikjal kõrgusid õuna-,pirni-,kirsi- ja ploomipuud. Peenrad olid piinlikult korras, ainult muru oli niitmata ja sügisesi lehti täis. Pensionär Helme võttis potist veel värvi ja pintseldas üle aia küljes oleva pehkinud puuliistu. Aed oli värvitud. Pensionärid Helme ja Juula läksid õnnelikult pintsleid puhastama ja tegid tööjaotuse, kes koorib kartulid ja kes valmistab kastme. Pintslid puhastatud, läks Helme kartuleid koorima ja Juula läks ploomide järgi, et neid lisada kanakoivale ja kastmele. Juula tuli tagasi ploomidega ja käis kiiresti läbi enda magamistoast, et seal liivakella pöörata. Pensionärid askeldasid köögis ja Juula käis magamistoas kella pööramas. Liiv jooksis liivakellas mitmeid mitmeid kordi edasi-tagasi. Saabus öö, pensionärid läksid magama. Värskelt värvitud aia külge oli jäänud juba mõni sügisene leht.

Helme ja Juula tänaval elasid kolm marakratti, kes olid ammu plaaninud külaskäiku vanakeste aeda, nende maitsvaid õunu,pirne ,ploome, kirsse näppama. Kui vanakeste toas tuled kustusid, hiilisid marakratid välja ja kehakeelega andsid ühele neist märku, et ta esimesena roniks. Marakratt ronis üle ja teised järgnesid talle, nad haarasid suure linasest koti ja hakkasid vilju kotti viskama, kott sai kiiresti täis ja marakratid hakkasid uuesti üle ronima. Üks ronis üle, võttis koti vastu. Teine ronis üle. Kolmas hakkas ronima, kuid ühes aknas süttis tuli, marakratt ehmus ja kukkus. Üks marakratt jooksis kotiga minema, teine aitas sõpra üles tõusta. Juula tegi välisukse lahti ja hõikas õue: "UHUU!" Jäi siis kuulatama. Kõik oli vaikne. "Imelik" ütles Juula endamisi, pani ukse kinni, kõndis tagasi oma magamistuppa, pööras liivakella, pani oma roosad sussid jalutsisse ja heitis uuesti voodisse. Kukkunud marakratt sai sõbra abiga üles ja hakkas lonkama kodu poole. Hommikul, kui marakratid ärkasid, ehmusid nad üksteist nähes. Esimene marakratt, vaatas teist ja kolmandat ja ei uskunud oma silmi. Teine marakratt vaatas esimest ja kolmandat ja ei uskunud oma silmi. Kolmas marakratt vaatas esimest ja teist ja ei uskunud oma silmi. Kõik vaatasid peeglisse, mis asetses nende voodite kõrval ja pistsid röökima. Kõik marakratid olid punased ja kõigi kätest kasvasid välja erinevad viljad. Esimesel marakratil ploomid, teisel õunad ja kolmandal kirsid. Kott, mille esimene neist oli öösel kiiruga tuppa toonud oli täis nende enda pisikesi näppe.

Juula ärkas, vaatas liivakella, kus oli ööga liiv vahetunud väikeste kirsi-,pirni-ja õuna seemnete vastu ja pööras seda hämmeldunult uuesti, seejärel ringutas ja läks kohvi keetma. Kaks minutit hiljem lendas porikärbes Helmele nina otsa, mille peale Helme lõi käega vastu nägu ja ärkas. Ta pani selga oma lilla punaste lilledega hommikumantli ja läks kööki. Helme rääkis, et oli unes näinud, kuidas punased väikesed inimesed, kelle käte asemel olid viljad jooksid mööda aeda ringi ja karjusid "UHUU!" ja kuidas äkki üks väike inimene tuli ja näpistas oma kirsinäpuga ta nina. Juula rääkis, et oli kuulnud ragistamist ja öösel üles tõusnud ja kontrollima läinud, kuid kedagi polnud, ainult liivakellas oli hommikul mitte enam liiv, vaid seemned. Vanakesed valasid kohvi tassidesse, vaatasid üksteisele otsa ja ütlesid ühest suust:"UHUU!"

Marakratid, kes olid shokeeritud oma uute käte tõttu, üritasid pesta endalt punast värvi maha ja proovisid abitult oma pisikesi sõrmi uute viljade asemele panna, kuid tulutult. Värv tuli küll maha, aga viljad olid ikka käte küljes. Marakratid nutsid ja halasid, kuid siis tuli esimesele marakratile idee, minna vanakeste juurde ,vabandada ja viia nende viljade asemel, nende väiksed sõrmekesed. Nii nad tegid, nad jõudsid aia juurde. Punane aed oli täis huvitavaid mustreid, seal oli kätejälgi ja veel igasugu huvitavaid jälgi, mis marakratid olid oma öise külaskäiguga põhjustanud. Esimene marakratt avas värava ja kõik astusid ukse juurde, just sel hetkel, puhus sügistuul ja toast kostis "UHUU!"
Marakrattide käed muutusid endisteks ja kott, täis sõrmi oli jälle täis vilju. Marakratid jätsid viljad ukse ette ja jooksid välkkiirelt minema.
Vanakesed kuulsid ukse taga müdinat, Juula avas välisukse ja nägi linasest kotti, täis ploome,pirne,õunu ja kirsse. "Kompott" hüüdis Juula, võttis marjad ja läks tuppa. Helme avas aknad, et tuba tuulutada ja ruttas siis Juulale kööki appi, sest Juula oli juba jõudnud kraamida välja kõiksugu tühjad potid ja suhkru, et kompotti keetma hakata. Aken paiskus lahti, külm sügistuul hüüdis" UHUU!" ja paiskas Juula toas oleva liivakella kildudeks, liivakellast paiskusid välja seemned ja lendlesid läbi õhu uutele karjamaadele, inimesi õpetama!