pööre vastassuunas

Puhus vaikne sügistuul, kaks lindu istusid tuulelipul. Kõik tundus üsnagi harilik, kuid lähemale vaatlejale sai selgeks, et need linnud ei lahkugi tuulelipult, et need linnud on seal juba mitmeid mitmeid aastaid, nii mitmeid aastaid seal olnud, nagu ka too tuulelipp. Nimelt need kaks lindu olid selle tuulelipu hinged. Samuti polnud see tuulelipp mingi tavaline tuulelipp. See tuulelipp näitas selle linnakese olukorda, kui nool oli põhjapoole, oli linnakeses halvad ajad, ja valitses ebaõnn ja kurjus, kui aga lõunapool, oli linn täidetud õnnelike ja abivalmite ja heade inimestega. Need linnud aga olid tuulelipu hinged, mis püüdsid õhust emotsioone ja juhtumeid ja muutsid nii tuulelipu suunda. Üks lindudest tõi tuulelipule õnnesõnumeid, teine lind tõi aga ebaõnne. Linnud tasakaalustasid tuulelipu liikumissuunda ja tihti peale andsid linnakesele oma lauluga emotsioone ja seiklusi juurde. Ühel päeval domineeris üks lind, siis teine, kuid alati oli õnnelind see, kes laulis kõige rohkem ja aitas inimesi nende muredega. Ühel hommikul kui linnud lauldes tuulelipul oma energiat jagasid, tekkis ootamatu tuuleiil. Tuuleiil oli kuidagi just selle nurga alt, et ta keerutas õnne-hingelinnu lendu ja viis ta läbi õhu pilvedesse. Tuulelipp pööras oma noole vastupidisesse suunda ja jäi liikumatuks. ebaõnne-hingelind oli ikka veel oma kohal ja sai tuulehoolt nii palju energiat et lammutas oma energiaga tuulelippu, tuulelipp karjatas tuulde, krigises vaevaliselt ja murdus. Tükid lendlesid läbi õhu maa poole. Kogu õnn oli äkki ümbrusest kadunud, ainult ebaõnne-hingelind tiirutas lagunenud lipu ümber ja laulis. Just sel hetkel pöördus linnakeses kõik, inimesed muutusid vihasteks ja õelateks, kaotatud asjad leidsid tee prügikastidesse ja "hukkusid", abivajajad lukustati ja terves linnas kostus parastamis- ja sõimuhelisid. Vihma hakkas sadama ja uputas endasse viimasedki õnnetunded. Kuritegevus vohas ja ka muidu aitavad sireenid kostusid kurjakuulutavalt ja kiledalt. Kõik pimenes ja algas öö. Kui saabus hommik oli ikka kõik sombune ja kole. Pilved olid ähvardavad ja tumedad. Ainult üks pilv oli kuidagi eredam ja säras kummaliselt. Sealt kostus mahedat heli. mis hakkas aegamööda maale laskuma. See heli oli nõnda rahustav, et sombune õhk hakkas mahenema ja päike paistma, õnnelind oli tagasi, kuigi räsitud aga tagasi.Ta lendas õhus üle tänavate, inimeste peakohal ja puistas oma kollaseid sulgi, kõik säras ja inimesed, kes puutusid kokku õnnelinnu sulgedega muutusid rõõmsateks. Õnnelind lendas ebaõnnelinnu juurde, paitas teda nokaga ja nad haihtusid. Linn oli taas tasakaalus, ainult enam ei olnud seal tuulelippu, ega ka kaht lindu, olid vaid kollased suled, mis lendlesid läbi õhu ja leidsid tee inimeste juurde, kes neid vajasid.