tänavavalgusti

Tänavavalgusti kiirgas täna kohe eriti kõvasti, teised valgustid olid lausa kustus võrreldes selle ühega, kes kiirgas igale poole, terve kvartal oli tema valgusest pimestatud. See valgusti valgustas ja tundis ennast paremini kui eales varem, tema all rääkisid kaks inimest, nad rääkisid armastusest. Valgusti tundis,et kuigi tal on olemas energia ja kõik muu, siis puudub tal just see millest need kaks inimest rääkisid. Ta isegi ei mõistnud ennast, kas ta siis tahab seda või mitte, ta hakkas vilkuma, ta oli nii segaduses. Ta sai aru, et tema kiirgus, mõjub paljudele eemale tõukavalt, ainult kaks inimest, kes seda valgust nautisid, rääkisid teemal, mida ta armastas kuulata, nendest kahest inimesest said tema sõbrad, ta kuulas neid iga õhtu, need inimesed veetsid ta lambi all oma aega ja rääkisid armastusest, samal ajal kui valgusti aina vilkus ja vilkus. Valgusti teadis, et kui ta vähegi oma kiirgust alandaks, suudaks ta nautida seda mida rääkisid need kaks inimest, aga valgusti tahtis olla tema ise, sama kiirguse, sama olekuga. Sest miks väänata end ja enda valgust, et tunda midagi uut, kuid võltsi. See uus poleks ju ometi see sama, ometi ju mitte midagi erilist. Seega otsustas valgusti jätkata kvartali valgustamist ja võttis juurde uue eesmärgi- valgustada kogu maailma.


Valgus, see on asi millest
paljud ilma jäävad
kuna meie elu see on
lühike ja igav
kuigi alati on elus
võimalusi, et
valgustada ennast, teisi
muuta oma elu reisi
mina nimelt tahan väga
valgustada seda ilma
oma kiirguse ja jõuga
mis ma maalt ja õhult tõmban
tunda tundeid, tunda elu
kibedust ja valu, melu
et ei mööduks ilma peota
ükski õhtu ükski öö ka,
sest et tahan täiel rinnal
nautida mis sellel pinnal
mulle antud,
elukrediidi peale kantud.