mutatis mutandis

Kaks hulkurit rääkisid elu mõttest, mõlemid olid purjus, näljas ja läbimärjad. Nad istusid suures pargis suure tammepuu all, kust aeg-ajalt sadas neile kaela suuri lumeräitsakaid. Üks neist võrdles maailma teerajaga, kus kõik käivad ja vajutavad sujuvalt sinna oma jalgadega jälgi, maailm sellest muutub aina konarlikumaks, huvitavamaks vaatlejatele, ebamugavaks tegutsejatele. Kui aga mõni otsustab terve tee ära lihvida saab ta ainult kära kuulda, kuidas huvitav pinnas muudetakse libedaks tühjuseks ja rahulolevad tegutsejad jooksevad teel, unustades heategija. kuid kas ongi vaja teed lihvida? Las ta laguneb, kes teab mis selle põhjast leida võib. Teine aga ägiseb ja viibutab vastuoluliselt käega:" Ei maailm on ikka nagu viin! kõik kes teda liigtarvitavad saavad otsa või lähevad lolliks, kõik kes seda ainult maitsevad, elavad ilusas udus " Suur lumeräitsakas kukkus esimesele jutustajale pähe, niiet ta aevastas ja kohendas oma rohelist räbaldunud vaipa oma õlgadel ja lausus: "Aga tuleme tagasi minu teeraja juurde, ma unustasin ennist, et on olemas ka kolmandad lisaks vaatlejatele ja tegutsejatele, need on olesklejad- need oleme meie, need on inimesed kes karjuvad teelihvijale ainsana tänusõnu kui nende maapind korda tehakse, et neile jälle mugav on seal lesiskleda. Meie olemegi need, kelle tõttu teelihvija oma tööd teeb. Ilma meieta oleks tee konar." Teine hulkur tonksatab peaga unest ja ütleb:" Kas sa just ei öelnud mitte, et konar ongi huvitav? ja et põhjast tuleb välja aare, näiteks mõni puskar või viin?" Esimene hulkur võttis lonksu viina , rögises natuke ja lausus " Aga mis see meile korda läheb? Jah Vaatlejal oleks huvitavam, tegutsejal oleks rohkem tegemist.. aga meil ja ka teelihvijal- mida teeksime siis meie- siis poleks ju meid vaja, siis pole äärmuseid, võtame selle peale, et teelihvijale jääks oma töö!" "Jah, võtame selle peale lonksu maailma, proosit!"

Tamme alla lendas veel mõned räitsakud, niiet kaks hulkurit olid üleni kaetud paksu lumega ja ägisesid seal. Neist kõndis mööda üks tütarlaps, kes nägi neid kahe väetikest, roogitses neilt lume, tõmbas nad lumest välja, voolis neile lumest istmed, andis neile kummalegi kaks pätsi leiba kätte ja pani nad nende uutele lumediivanitele olekslema. Hulkurid hüüdsid tänusõnu ja õnnistusi, tütarlaps noogutas ja kõndis mööda teed edasi, siludes teed ja ümisedes vaikset viisikest.


Tänasele heategijale.