"õhk särises positiivsest pingest, väikesed kiilid lendasid ringi ja tekitasid kõige kummalisemat heli. õhu sees olevad inimesed olid täidetud kõige õnnelikemate hetkedega, nende kõigi vahel valitses kolmikside, kõik olid ühises õhus ja laetud sama energiaga, samade mõtete ja tunnetega. elektrisinine vool libises mööda ühendussidet edasi-tagasi, jagades lõpmata palju hullumeelseid ja veidraid mõtteid. kostus naer, ühine kõigi suust kostev naer, see naer tungis läbi seinte ja muutis õhu igalt poolt samasuguseks särisevaks. kõikjalt kostus naer, õhk oli muutunud nii vabaks, et sinine vool ümbritses nüüd kõike, ainult see oli muutunud nüüd sujuvalt helesiniseks. kõik liuglesid mööda õhku, ahmides seda sisse ja puhudes välja. taevast hakkas kukkuma kuute erinevat värvi lipikuid, nad lendlesid läbi õhu ja nagu magnetist tõmmatuna jäid kuhugi õhku seisma. õhus oli miljoneid ruubiku-kuubikuid, millest kostus naeru. " - hetk enne eesriide sulgumist.
"et ma suureks eal ei kasu!"
No comments:
Post a Comment