õhk

"õhk särises positiivsest pingest, väikesed kiilid lendasid ringi ja tekitasid kõige kummalisemat heli. õhu sees olevad inimesed olid täidetud kõige õnnelikemate hetkedega, nende kõigi vahel valitses kolmikside, kõik olid ühises õhus ja laetud sama energiaga, samade mõtete ja tunnetega. elektrisinine vool libises mööda ühendussidet edasi-tagasi, jagades lõpmata palju hullumeelseid ja veidraid mõtteid. kostus naer, ühine kõigi suust kostev naer, see naer tungis läbi seinte ja muutis õhu igalt poolt samasuguseks särisevaks. kõikjalt kostus naer, õhk oli muutunud nii vabaks, et sinine vool ümbritses nüüd kõike, ainult see oli muutunud nüüd sujuvalt helesiniseks. kõik liuglesid mööda õhku, ahmides seda sisse ja puhudes välja. taevast hakkas kukkuma kuute erinevat värvi lipikuid, nad lendlesid läbi õhu ja nagu magnetist tõmmatuna jäid kuhugi õhku seisma. õhus oli miljoneid ruubiku-kuubikuid, millest kostus naeru. " - hetk enne eesriide sulgumist.

"et ma suureks eal ei kasu!"

juttude vahel

Tippkriitikud pidid tegema magustoitudest analüüsi, nad pidid proovima kõiki magustoite ja andma neile hinnagu. Levisid jutud, et üks magustoit, on kohe eriti mõru ja halb, et sellel magustoidul on mürgitav iseloom, et see magustoit elab oma elu ja karistab iga maitsjat . Jutud olid nii tõetruud, et enamustel kriitikutel tuli hirm. Nad proovisid ära kõik erinevad magustoidud, kuid kui järg oli selle "hulleima" magustoidu käes, ei tahtnud enamus esimesena seda maitsta. Magustoit nägi küll ahvatlev välja, kuigi väljanägemise poolest pisut teistest erinev, kutsuv, kuid tema ümber tiirles nii palju jutukärbseid, et kui mõni kriitik lõpuks söendaski näpu magustoidu poole küünitada, sai ta kohe näpust pureda. Magustoiduni jõudmine tähendas kriitikutelt ülimat julgust, tähendas, et nad pidid suutma kõik jutukärbsed ära puhuda siira uskumatuse auruga. Sellist õhku välja puhuda aga ei osatud, mõned proovisid, kuid pärast esimest katset kirjutasid hinnagu -10, seda olid jutukärbsed neile sisendanud. teised kes puhused järjekindlamalt, said paljudest jutukärbestest lahti, kuid lõpuni ei puhunud, niiet magustoidu lõhn sai ninna, kui proovimine jäi ära. Lõhnast meelitatuna, pandi talle hindeks kümnest 5. Viimased, need kõige uudishimulikumad ja riskeerivamad kriitikud, puhusid niikaua, kuni kõik jutukärbsed olid haihtunud ja võtsid kätte lusika, võtsid sealt ampsu, ahmisid õhku, võtsid veel ühe ja karjusid "KÜMME!"

magustoit oli ekstravagantne, igapäevased sööjad olid ainult need, kes tahtsid päeva tuua ebarutiini ja hullust, tihedad sööjad need, kes nautisid magustoidu lõhnu, mis rääkisid huvitavaid uudiseid ja muud bravuurset, harvu sööjaid polnud, olid ainult maitsjad, kes ei teanud veel, mis magustoit endast kujutab ja vahel kui julgem tunne oli, tulid proovima. Ja olid ka need, kes mitte kunagi ei saanud magustoitu proovida. sest magustoit oli jutukärbeste all. Jutukärbeste all, mida nägid ainult need, kes kartsid seiklusi ja riski, nende jaoks olid kõik seiklused ja hullused kaetud jutukärbestega, keda nad nii pimesi usaldasid.
adjöö te jutukärbeste orjad..

http://www.youtube.com/watch?v=R7BQFOBYkeo

mutatis mutandis

Kaks hulkurit rääkisid elu mõttest, mõlemid olid purjus, näljas ja läbimärjad. Nad istusid suures pargis suure tammepuu all, kust aeg-ajalt sadas neile kaela suuri lumeräitsakaid. Üks neist võrdles maailma teerajaga, kus kõik käivad ja vajutavad sujuvalt sinna oma jalgadega jälgi, maailm sellest muutub aina konarlikumaks, huvitavamaks vaatlejatele, ebamugavaks tegutsejatele. Kui aga mõni otsustab terve tee ära lihvida saab ta ainult kära kuulda, kuidas huvitav pinnas muudetakse libedaks tühjuseks ja rahulolevad tegutsejad jooksevad teel, unustades heategija. kuid kas ongi vaja teed lihvida? Las ta laguneb, kes teab mis selle põhjast leida võib. Teine aga ägiseb ja viibutab vastuoluliselt käega:" Ei maailm on ikka nagu viin! kõik kes teda liigtarvitavad saavad otsa või lähevad lolliks, kõik kes seda ainult maitsevad, elavad ilusas udus " Suur lumeräitsakas kukkus esimesele jutustajale pähe, niiet ta aevastas ja kohendas oma rohelist räbaldunud vaipa oma õlgadel ja lausus: "Aga tuleme tagasi minu teeraja juurde, ma unustasin ennist, et on olemas ka kolmandad lisaks vaatlejatele ja tegutsejatele, need on olesklejad- need oleme meie, need on inimesed kes karjuvad teelihvijale ainsana tänusõnu kui nende maapind korda tehakse, et neile jälle mugav on seal lesiskleda. Meie olemegi need, kelle tõttu teelihvija oma tööd teeb. Ilma meieta oleks tee konar." Teine hulkur tonksatab peaga unest ja ütleb:" Kas sa just ei öelnud mitte, et konar ongi huvitav? ja et põhjast tuleb välja aare, näiteks mõni puskar või viin?" Esimene hulkur võttis lonksu viina , rögises natuke ja lausus " Aga mis see meile korda läheb? Jah Vaatlejal oleks huvitavam, tegutsejal oleks rohkem tegemist.. aga meil ja ka teelihvijal- mida teeksime siis meie- siis poleks ju meid vaja, siis pole äärmuseid, võtame selle peale, et teelihvijale jääks oma töö!" "Jah, võtame selle peale lonksu maailma, proosit!"

Tamme alla lendas veel mõned räitsakud, niiet kaks hulkurit olid üleni kaetud paksu lumega ja ägisesid seal. Neist kõndis mööda üks tütarlaps, kes nägi neid kahe väetikest, roogitses neilt lume, tõmbas nad lumest välja, voolis neile lumest istmed, andis neile kummalegi kaks pätsi leiba kätte ja pani nad nende uutele lumediivanitele olekslema. Hulkurid hüüdsid tänusõnu ja õnnistusi, tütarlaps noogutas ja kõndis mööda teed edasi, siludes teed ja ümisedes vaikset viisikest.


Tänasele heategijale.