doominoefekt

Aeg oli mängida.

Ühes suures kapis, asus üks karp. Karbi sees käis kibekiire askeldamine, iga nupp seadis end valmis, et kooskõlas teiste nuppudega, anda mänguritele võimalikult hea mäng-nende sobivus ju otsustas kõik. Iga nupp kohmitses end korda, tehes enda silmade arvud võimalikult nähtavaks, et mänguritel kergem mängu jälgida oleks. Juba kõlaski kapi kriuks ja suured käed käsutasid nuppe mängulauale. Karp avati, kostus trummipõrin ja nupud kargasid tagurpidi mängijate ette. Iga mängija valis endale mitu nuppu, keda ta jälgis terve mängu aja. Algas mäng. Esimene nupp oli ilma silmadeta nupp ja tegi avalöögi. Koheselt hakkasid teised nupud mängule värvi andma ja üksteise järel hakkasid kõik üksteisega sobituma. Nupud moodustasid keeruka ussi kuju ja andsid mängijatele erinevaid signaale, mida mängulaual edasi katsetada. Iga nupp mõjutas oma mängijat. Kuigi mängijad võisid tunda, et nemad on need, kes nuppudega mängivad, oli tegelikkuses teisiti. Nupud olid suurepärased manipuleeriad ja mõjutasid mängijate käike nii, nagu neile kasulikum oli. Suures süstematiseeritud saginas muutus uss vähehaaval labürindiks, kus neljasilmalised, kuuesilmalised ja kahesilmalised klappisid ja mängisid võrratuid nüansse. Iga nupp oli mängus oluline, terve karp oli kooskõlas ja koos improviseeriti juurde kõikvõimalikke uusi keerde ja salakäike. Mäng oli lõpukorral, uss hakkas oma sabast kinni ja mängulauale tekkis terviklik teos. Käed aplodeerisid ja tõmbasid nupud kokku. Siis juhtus midagi kummalist, pärast iga mängu panid käed nupud kenasti karpi ja seejärel kappi tagasi. Seekord aga see kiirgav nuppude mäng andis nii suure impulsi, et käed sättisid kõik doominod uueks mänguks, kuid teistsuguseks. Kõik nupud pandi ritta, ühele nupule lükati tuult ja nii kukkusid nupud nuppude järel maha, kooskõlas ja harmoonias, viimase nupu kukkumisega vallandus selline keeris, et kõik mängurid tõusid õhku ja vool kandis nad mänguruumist välja. Nupud õnnitlesid üksteist, suurepärase kokkumängu eest, ronisid koos karpi ja sulgesid oma silmad.

"Nagu lasteaias?" küsis üks nupp. "Parem kui lasteaias!" kostsid kõik kooris ja mindi puhkusele.

Karvamüts

Kuuldes sõna "karvamüts" tekkis mul alati kujutlus kui pehmest ja turvalisest mütsist, mida tahaks pähe tõmmata, millestki armsast ja mõmmilikust. Kuid kõik on mündilik..

Tegevus toimus ühel õhtul, oli poolkuu ja taevas oli täis müstilisi pisut ehk kurjakuulutavaid tumedaid pilvi. Linnas ühes majas, mis oli hommikust õhtuni täis naeru, kilkavaid lapsi ja nukke oli jäänud vaikseks. Ainult mõned inimesed sagisid veel uksest välja, õhtusesse sumedusse. Terve maja oli pime, ainult üks koridor oli veel valgustatud ja ootas viimaste inimeste lahkumist. Kaks nukku istusid valgustatud koridoris, väsinud sellest õnnetundest, mida terve maja täis oli ja ootasid teisi nukke, et nendega koos linna end tuulutama minna ja järgmine päev veel rohkem inimesi kilkama ajada. Uks avanes ja koridori lendles karvamüts, ta oli natuke rääbakas karvamüts, arvatavasti palju läbi elanud. Ta peatus nukkude juures ja jäi neid jõllitama. Nukkudele oli see midagi uut, üks nukkudest istus eemal ja jälgis, teine aga hakkas kohe karvamütsi puurima, ta proovis teda torkida ja naljatles temaga. Nukk oli äärmiselt kindel, et müts ootab mõnd inimest, kes ta on ära kaotanud ja nii ta siis mõtles, et lõbustab mütsi ja hangib endale häid nalju, et järgmine päev rohkem särada. Aga müts oli kummalise iseloomuga, ta ei kilganud, kui seda tegid nukud, samuti, kui mõni inimene möödus, peitis müts end tooli alla, nagu ta ei ootakski kedagi. Esimene nukk läks ettevaatlikumaks ja tuletas teisele nukule meelde, et neil oleks aeg minna ja teised nukud üles otsida, teine nukk nõustus ja nad tahtsid minema hakata, kuid karvamüts hüppas kiire hüppega teise nuku poole ja üritas talle pähe ronida. Nukud kisasid kõigest kõrist ja koridorist hakkas kostuma kiirelt lähenevaid samme, saabus inimene, kes jäi vaatama maas vedelevat karvamütsi ja kahte nukku, kes olid klaasistunud hirmunud silmadega, ta tõstis mütsi ja viskas selle uksest välja tänavale. Nukud vaatasid ehmunult tänavale, tänavale ilmus mees, kes tõstis karvamütsi ja pani selle endale pähe. Mehe hoiak muutus koheselt, ta silmad läksid suuremaks ja tema suule tekkis kõver irve. Ta hakkas mööda tänavat jooksma ja karjus arusaamatus keeles. Oli näha, et mees püüdis mütsist vabaneda, kuid müts oli võtnud mehe täiesti enda võimusesse. See müts oli kui võõrasema antud õun, huvitav ja kutsuv, kuid mürgine.

Mesisupleja

Oli suve lõpp, õhk veel soe, sumeda võitu, oli vara hommik, päike oli just tõusnud ja äratanud magusasti magaja oma sinise püüriga padjalt istukile. Magaja tõusis, tegi endale ühe kummeli tee meega, viskas pidžaamale peale veidra võitu kollaka jaki ja läks jalutama ja nautima seda värsket loodust, ta kõndis metsateele, ümber tema kõrgusid hiiglaslikud puud. Metsas puhus vaikne tuul ja päike paistis läbi okste teele. Ta kõndis sügavamale metsa ja märkas ühte pisikest järve. Ta võttis veidravõitu kollaka jaki pealt ja pani selle järve kaldale, ta astus vette. Vesi oli soe, kuid äratav. Ta keeras end selili ja vaatas supeldes taevasse. Kaugusest kukkus üks kägu ja mets oli täis saladuslikke hommikusi hääli. Ta ujus ja tundis kuidas täiuslikkus temasse voolas, ta avas silmad ja nägi, et tema ümber pole enam vesi. Kogu järv oli täis magusalt lõhnavat mett, kus ta mõnusalt vedeles. Ta tundis kuidas kogu tema keha ammutab endasse seda mett ja energiat. Ta tõusis, päike paistis talle otse peale ja valgustas kogu järve, mis oli nüüd täis mett. Ta sumas kaldale. Tema imestuseks polnud ta üldse väliselt meega koos, ta tundis kuidas see magus täius tema sisse on imbunud. Ta võttis oma kollase jaki ja asus tagasiteele, vaadates veel korra tagasi ja nautides päikese sillerdust mesijärvelt. Ta kõndis koju, õigemini see minek oli rohkem nagu hõljumine. Ta keetis uuesti endale kummeliteed, kuid seekord ta mett ei vajanud.