Karvamüts

Kuuldes sõna "karvamüts" tekkis mul alati kujutlus kui pehmest ja turvalisest mütsist, mida tahaks pähe tõmmata, millestki armsast ja mõmmilikust. Kuid kõik on mündilik..

Tegevus toimus ühel õhtul, oli poolkuu ja taevas oli täis müstilisi pisut ehk kurjakuulutavaid tumedaid pilvi. Linnas ühes majas, mis oli hommikust õhtuni täis naeru, kilkavaid lapsi ja nukke oli jäänud vaikseks. Ainult mõned inimesed sagisid veel uksest välja, õhtusesse sumedusse. Terve maja oli pime, ainult üks koridor oli veel valgustatud ja ootas viimaste inimeste lahkumist. Kaks nukku istusid valgustatud koridoris, väsinud sellest õnnetundest, mida terve maja täis oli ja ootasid teisi nukke, et nendega koos linna end tuulutama minna ja järgmine päev veel rohkem inimesi kilkama ajada. Uks avanes ja koridori lendles karvamüts, ta oli natuke rääbakas karvamüts, arvatavasti palju läbi elanud. Ta peatus nukkude juures ja jäi neid jõllitama. Nukkudele oli see midagi uut, üks nukkudest istus eemal ja jälgis, teine aga hakkas kohe karvamütsi puurima, ta proovis teda torkida ja naljatles temaga. Nukk oli äärmiselt kindel, et müts ootab mõnd inimest, kes ta on ära kaotanud ja nii ta siis mõtles, et lõbustab mütsi ja hangib endale häid nalju, et järgmine päev rohkem särada. Aga müts oli kummalise iseloomuga, ta ei kilganud, kui seda tegid nukud, samuti, kui mõni inimene möödus, peitis müts end tooli alla, nagu ta ei ootakski kedagi. Esimene nukk läks ettevaatlikumaks ja tuletas teisele nukule meelde, et neil oleks aeg minna ja teised nukud üles otsida, teine nukk nõustus ja nad tahtsid minema hakata, kuid karvamüts hüppas kiire hüppega teise nuku poole ja üritas talle pähe ronida. Nukud kisasid kõigest kõrist ja koridorist hakkas kostuma kiirelt lähenevaid samme, saabus inimene, kes jäi vaatama maas vedelevat karvamütsi ja kahte nukku, kes olid klaasistunud hirmunud silmadega, ta tõstis mütsi ja viskas selle uksest välja tänavale. Nukud vaatasid ehmunult tänavale, tänavale ilmus mees, kes tõstis karvamütsi ja pani selle endale pähe. Mehe hoiak muutus koheselt, ta silmad läksid suuremaks ja tema suule tekkis kõver irve. Ta hakkas mööda tänavat jooksma ja karjus arusaamatus keeles. Oli näha, et mees püüdis mütsist vabaneda, kuid müts oli võtnud mehe täiesti enda võimusesse. See müts oli kui võõrasema antud õun, huvitav ja kutsuv, kuid mürgine.