Mesisupleja

Oli suve lõpp, õhk veel soe, sumeda võitu, oli vara hommik, päike oli just tõusnud ja äratanud magusasti magaja oma sinise püüriga padjalt istukile. Magaja tõusis, tegi endale ühe kummeli tee meega, viskas pidžaamale peale veidra võitu kollaka jaki ja läks jalutama ja nautima seda värsket loodust, ta kõndis metsateele, ümber tema kõrgusid hiiglaslikud puud. Metsas puhus vaikne tuul ja päike paistis läbi okste teele. Ta kõndis sügavamale metsa ja märkas ühte pisikest järve. Ta võttis veidravõitu kollaka jaki pealt ja pani selle järve kaldale, ta astus vette. Vesi oli soe, kuid äratav. Ta keeras end selili ja vaatas supeldes taevasse. Kaugusest kukkus üks kägu ja mets oli täis saladuslikke hommikusi hääli. Ta ujus ja tundis kuidas täiuslikkus temasse voolas, ta avas silmad ja nägi, et tema ümber pole enam vesi. Kogu järv oli täis magusalt lõhnavat mett, kus ta mõnusalt vedeles. Ta tundis kuidas kogu tema keha ammutab endasse seda mett ja energiat. Ta tõusis, päike paistis talle otse peale ja valgustas kogu järve, mis oli nüüd täis mett. Ta sumas kaldale. Tema imestuseks polnud ta üldse väliselt meega koos, ta tundis kuidas see magus täius tema sisse on imbunud. Ta võttis oma kollase jaki ja asus tagasiteele, vaadates veel korra tagasi ja nautides päikese sillerdust mesijärvelt. Ta kõndis koju, õigemini see minek oli rohkem nagu hõljumine. Ta keetis uuesti endale kummeliteed, kuid seekord ta mett ei vajanud.