Mahlakuu- tekitab tõelise magusa vajaduse, mis võiks olla parem kui turnida müüridel ja süüa lademetes šokolaaditahvleid. Aprill kõlab kui klaaskompvek, mida minu ealised on maitsnud vaid raamatutes, sest meie pidime leppima juba igavamate nimetustega nagu kommid ja küpsised.
Taas tegi ta silmad lahti. Aknast paistis sisse päike ja kutsus välja uusi väljakutseid vastu võtma. Ta viskas pidžaamale jaki peale ja jooksis õue. Tuul puhus ja kevade lõhn tungis ta ninasõõrmetesse. Ta keerutas end tuules ja lasi tuulel end kanda. Nii nägi ette iga kevadine vabaduse lend. Ta lendas läbi õhu kiige peale. Kiik oli tugeva metallist keti küljes, kuid naljakas oli, et see kett oli kinnitatud ei-kuhugi, oli niisama kindlalt õhus kui ankur mere põhjas. Kiik hakkas liikuma ja tema koos sellega.Tuul lisas hoogu ja varsti kiikus ta üha kiiremini. Ta silme eest käisid läbi erinevad hullused, mida ta korda oli saatnud iga kevad, mil tuul oli pöördunud ja ta tundmatusse paisanud. Ta sees käis läbi kummaline keeris, nüüd on kevad käes ja hing vabam kui muidu. Aeg on jälle lasta end tuulel kanda ja riskida, ainult riskida ja kiikuda kõik vabaks. Tema hoog oli kasvanud suureks. Ta teadis, et ta ei suuda seda peatada, tuleb minna üle võlli. Maha hüppamise võimalus oli samuti välistatud, sest maad ei paistnud. Hoog aina kasvas. Kiik krigises ja lendas üle võlli. Ta ärkas, ta oli sattunud kuhugi vanale müürile, taevas oli täis tähti.. kui vaid teised teaks, et need on põlema võllitatud kiiged, mõtles ta. Ta pea käis ringi aga olek oli nii vaba. Ta kõrval maandus üks valge liblikas ja lehvitas tiibu. Tundus nagu liblikas mõistaks nende tähtede saladust- saladust vaba olemisest. Ta vaatas liblikat ja tema tantsu ja aeg kadus, olid lihtsalt põlevad kiiged ja salapärane tuul, mis kandis nendeni magusat hõngu. Taaskord ärkas ta, nüüd oli ta sattunud kuhugi parki, park oli vaikne, ainult paar heli kostus temani, üks oli tiibade sahin ja teine vabastav tuul. Hommikust oli saanud öö kõigest ühe võlliga. Kiiresti kadus aeg ja vaheldusid paigad, kuid midagi jäi.. põlevate kiikede saladus, magusus ja sisemine võll.
No comments:
Post a Comment