õige aeg

"Head ööd!" oli viimane lause, mida ma kuulsin, siis muutuks kõik paksuks valgeks uduks ja ma ei jaksanud end enam liigutada, kui ma silmi üritasin lahti teha oli kõik see puhas valge udu muutunud halliks keerlevaks teetolmuks. Üks auto kimas mööda kinkides mulle veel ühe pahmaka halli tolmu. Ma hõõrusin jaki varrukaga nägu, kuid see jäi muutumatuks-halliks. Vaatasin ümbrust, see ei tundunud kohe üldse see koht kuhu ma magama jäin. Aga miski minus rahustas mind ning muretus ja õndsus võtsid minu üle võimust. Ma vaatasin ringi, 10. sammu kaugusel minust lamas "Head ööd!"-lausuja, kaetud halli tolmuga, nagu minagi. Ma kõndisin temani ja äratasin ta üles, ma ütlesin "Me olemegi siin!" ja ta naeratas. Me kõndisime mööda kõrbevahelist teed, taustaks mängis The Doors- Riders on the storm. Aeg ajalt sõitsid hippievanid mööda ja värvilised sallid lehvisid aknast välja. Me kõndisime ja meie tolm hakkas tasapisi pudenema, kuskilt ilmus välja kitarr ja ta hakkas mängima-järjest hakkasid autod, kes muidu olid mööda sõitnud, peatuma. Kõik sõitjad tulid autodest välja muusikat kuulama, mis kaikus läbi kõrbe. Pärast juhuslikku kontserti läksime me ühte autosse ja sõitsime teadmatusse, hakkas pimedaks minema. Me jõudsime ühte külakesse, kus otsustasime maha minna, seal külakeses peatusime ühes baaris, olime ikka veel pisut tolmused. Kõik oli värviline ja tossu täis, pärast väikest twisti olime tolmust puhtad..

Elekter läks ära, kõik oli tossu täis.. kui kõik jälle selginema hakkas olime me tagasi tolmuses "Head ööd!" maailmas.. kuid miski oli siiski muutunud.. me olime nüüdsest tolmuimmuunsed.

vabad