Talv ei ole talv, kuigi väljas on kahe meetrised hanged ja iga nurga peal võib kohata punase mütsiga habemikku. Praegu on kevad. Mitte, et midagi õitseks, ei- hoopis õhk on kevadele omane. Ennustab rahutust. Rahulikud ajad on minevik, liiga vähe aega on selleks, et olla rahulik. Nüüd on kevad-igavene kevad koos jooksu ja rahutusega.
Tihased ja leevikesed on saadetud laiali, nende asemel kolavad ringi kummitused, kes toovad inimeste mõtted täis rahutuid soove ja mälestusi jalutuskäikudest järve ääres. Üks puu oli kummaline seal järve ääres ja koerad haukusid, nüüd on kõik kohad täis puid ja koeri, kõik vihikud ja klassikalised raamatud, ka tühjad lehed on täis haugatusi ja tuule käes kaeblevat puud.
Muusika mängib, kõik teavad, et see on jõulumuusika, aga peas heliseb ikka kevade album.
Lumehanged peegeldavad kastepiisku ja pilved helendavad. Neli aasta aega on kadunud-muusa röövitud.
No comments:
Post a Comment