janu

Vett täis klaas seisis laual. Kõik ümberringi oli vaikne. Klaas oli rahus, isegi tolm ei hõljunud ringi. Mingisugune veider kaitsev atmosfäär valitses toas. Sellist peegelsiledat vett oleks Klaas tahtnud tunda kogu aeg, täiuslikku rahu, üksi laual, kuhu ei satu mitte kunagi tolm. Kuskilt kaugelt hakkas lähenema nähtamatu vibreeriv jõud, see jõudis kaitsva atmosfääri lähedale ja andis tõuke. Vesi oli sama rahulik edasi, vibreeriv jõud tugevnes ja üritas kogu jõust atmosfääri sisse tungida ja lüüa klaasi laualt. Klaasil hakkas palav, vesi hakkas aurama, kaitsekiht muutus uduseks. Jõud muutuks üha tugevamaks ja Klaasil hakkas aina enam palav, kaitse kiht hakkas murenema kuumuse all ja jõud tungis sisse. Vesi klaasis hakkas üle ääre loksuma. Kära tühjendas klaasi sisu- varsti oligi Klaas tühi ja Klaas pandi alaspidi teiste klaaside juurde seisma. Klaasikapist kuuldus vaikset kriipivat häält- kõik klaasid anusid vett. Ainult viimasena kappi pandud Klaas ei anunud, ta oli vait ja lülitus kõigest ümbritsevast välja, varsti hakkas ta tundma, et ta täitub, ta märkas, et vesi on hakanud temasse tagasi tulema. Veider oli, et see ei voolanud välja, kuigi Klaas seisis tagurpidi valgel restil vaid oli üsna varsti pilgeni täis. Ta ei vajanudki nii suurt vaba ruumi enda ümber, talle piisas vaid teadvustamisest.