vorm

Ühel ööl jäi ta pikemaks ajaks välja vaatama, üksikud ööd on ohtlikud, magamatus ja segased mõtted. Ta meisterdas endale kipskuju, pani selle enda voodi kõrvale kuivama ja jäi magama. Sel ööl muutuski kõik. Hommikul ärgates ei olnud enam teda, vaid kipsvorm, kes ringutas end ja läks välja. Kipsvorm suhtus kõigesse eemale tõukavalt, tal ei olnud vaja, et tema valge marli saaks rüvetatud mingisuguste räpaste käte poolt, kes tulevad talle pai tegema või veel vähem teda kallistama. Kipskuju kõndis ja ajas enda liigse valge värvi ja vormiga elusaid naha materjaliga inimesi eemale. Valge kuju tundis kuidas see isoleeritus teda veel tugevamaks ja võimsamaks teeb, ükskõik kuhu ta ka ei läinud tundis ta ainult ennast, isegi vali muusika oli tema jaoks kadunud, eksisteeris vaid valge kips. Kipskuju elas nii tükk aega, nähes inimesi, kellest ta kunagi oli hoolinud või keda salamisi austanud- kuid ka need inimesed hoidsid liigvalgest vormist eemale. Ta oli muutnud end puutumatuks ja kartust äratavaks, ta sai pilke, mis tahtsid tema juurde tulla- kuid kips takistas neil lähenemist. Ta oli saavutanud vaikiva lähenemiskeelu kõigile. Kipskuju kõndis tähtsalt lokaalist lokaali, istudes ja nautides oma puutumatust. Ta kõndis pargis ja jäi järsku seisma, ta nägi naervat seltskonda, kaks poissi olid naerust kägaras maas ja pisarates, kolm tüdrukut hoidsid kõhtu kinni ja luksusid. Millal tema viimati naeris, vabalt, ilma et mõne muige peale kipsi poleks pudenenud. Kipsi pudenemine poleks ju enam ideaal, seega oli ta muigamise samuti koos kõige muuga endale ära keelanud. Ta kõndis naervast kambast ringiga mööda, kartes, et see naer kuidagi tema kallist kipsi kahjustab. Öösiti vaatas ta ikka välja, kuid mitte enam igatsuse või uudishimuga, vaid lihtsalt selleks, et kui keegi seda näeks, arvaks ta, et see kipskuju on sügavam kui mistahes olend siin maamunal. Nii ta patseeris akna ees. Väljas hakkas vihma sadama ning ta nägi kuidas kaks noorukit jooksid öisel tänaval, ajades käsi taeva poole, kareldes ringi ja lauldes midagi totrat pingviinidest. Ta mõtles et näitab neile koha kätte, jalutab neist mööda ja kingib neile tülgastava pilgu. Ta läks õue, tegi vihmavarju lahti ja astus tänavale. Noori enam polnud. Ta pani pettunud vihmavarju kinni ja hakkas tuppa minema, kuid vihm oli nii tugevalt tema kipsi sulatama hakanud, et ta ei suutnud liikuda. Ta sulas üles ja kips voolas niredena alla. Vorm lahustus ja kadus. Ta oli jälle elus, kuid veel pisut jäik, ta pidi õppima uuesti naerma, karjuma ja laulma laule pingviinidest..