Jäälinn

Jääpurikad kõnnivad mööda jäiseid tänavaid ja maju, nende kohal kõrgub jääkuppel, mis ei lase ühelgi kiirel seda jäisust kildudeks lasta. Miski ei muutu, kõik jookseb ringi seda sama jäist staadioni ja on sama külm ja kõva. Kui saabub öö võib märgata mõningast muutust, jääpurikate sees hakkab helendama tuluke, kuid kohe kui on saabunud hommik on tuluke saladuslikult haihtunud. Iga öö tuletab tuluke üleval olijaile veel meelde, et jäisus ei kaota veel hinge- kuid juba jälle on tuluke läinud. Kuppel purikapeade kohal ei kavatsegi veel kaduda ja järjest enam jääpurikaid jääb katuste harjadele jalgu puhkama, kuni nad jäätuvad äärega kokku ja ongi kadunute hulgas. Ei tohi seisma jääda, tuleb edasi liikuda, ükskõik kui jäine ja puruks tegev kõik on, on vaja oodata vaid ööd, mil tuluke tuleb ja aitab kinni külmunud sõrmi aeglaselt liigutada ja mõttevooludel läbi mügarate edasi liikuda. Üks külmunud hunnik jääkuubikuid valitseb purikapeas ja miski ei lase tal enam endist tulukest sütitada ja seda teistega jagada, tuleb ikka öösel ja salaja oma kuubikuid ragistada ja tummalt krigiseda. Jääst silmad ei liigu, ainult peegeldavad ülejäänud jääkamaraid, mis irvitades libisevad mööda ja raksatavad purika ees kokku, et teda ehmatada.

Siiski peab mainima, et vahel kingib kuppel ka imelisi jäälilli, mis tuletavad meelde aegu, kus kõik ei olnud veel jääs ja suhelda sai sõnade ja tunnete abil mitte erinevate kriiksude ja kriginatega. Jääst kell kukub tornist alla ja annab märku, et käes on öö. Vaikselt hakkavad tulukesed särama ja kõik purikad suiguvad unne, kus nad suruvad jälle kätt ja vahetavad numbreid;söövad maasikakisselli vahukoorega ja kiiguvad võrkkiiges. Kuniks reaalsus neid jälle äratab ja kraade on miinus viisteist