muumia

Taevast ripuvad alla pikad valged sidemed, kuid mitte sellised, mis naha vastu minnes seda õrnalt paitavad, vaid kui kärbsepaber külge kleebivad ja nurjatult kinni krabavad. Tuleb ette vaadata, et magus mee lõhn lõksu ei meelitaks. Ometi käivad paljud inimesed ringi juba pooleldi kinni mätsituna ja ei õpi ka oma vigadest vaid kalpsavad aina uute sidemete külge. On ka neid, kellel on ainult üks jäse valgesse siidi mähitud- tema on õppust võtnud, kuid patt on kõigile ilmne, tema tahtis vaid omistada. Liigub ringi ka neid õnnetuid kelle suu on kinni tõmmatud ja kes žestide ja ehmunud silmadega proovivad märku anda, et keegi neid aitaks. Kuid keegi ei saa neid aidata, kes pattudega on seotud need peavad nad ise ära lunastama ja maha kiskuma. Jumala lapsed jooksevad ringi suurte puust ristidega ja tõmbavad taevast allatilbendavaid linte ära, viies neid oma salajastesse urgudesse ja vaadates neid hardalt- sest see on kindlasti Jumala saadetis. Ei, need lindid on märguanne hoopis müstilisematelt olendeilt, kes ootavad kärsitult, et inimesed mõistaksid, et elu on mäng, kuid palju suurem ja huvitavam kui mõne nulli pikali lükkamine või miinustele kriipsu lisamine. Ei, elus peab mängima endaga, vahel appi võttes nii nulle, kümneid kui sadu, kuid siiski pikemas perspektiivis saama endaga ise hakkama. Nii rippusid need lindid, kuni kogu inimkond oli hädas ja siples nende valgete patulintide sees. Tänavad olid täis muumiaid, kes tühjade silmadega jälgisid, unustades enda ja ümbritseva, kõndisid üksteise sabas, teadmata, kes on juht ja kuhu tee neid viib. Tegelikult kadus kõik ühtlaselt sidemeisse ja lõpuks lebasid kõik oma kookonites maas, mõned aktiivsemad veel vaikselt korisemas taevast allalangevatele kärbsepaberitele.

Ja siis sama äkki kui need linad oli tekkinud, need ka näiliselt kadusid ja inimesed liikusid edasi nii nagu enne, ainult nende pead olid tühjad nullid ja keha kattis neile nähtamatu paber. Ainult need, kes terve aja olid istunud kodus, kudunud sokke või lugenud raamatuid nägid edasi muumiaid ja tundsid neile kaasa. Õigemini tundsid kaasa endale, et nad neid nägid, sest muumiaid oli nii palju ja sissemätsimata inimesi nii vähe, et tundus, et keegi peale raamatute enam ei kõnele.