vorm

Ühel ööl jäi ta pikemaks ajaks välja vaatama, üksikud ööd on ohtlikud, magamatus ja segased mõtted. Ta meisterdas endale kipskuju, pani selle enda voodi kõrvale kuivama ja jäi magama. Sel ööl muutuski kõik. Hommikul ärgates ei olnud enam teda, vaid kipsvorm, kes ringutas end ja läks välja. Kipsvorm suhtus kõigesse eemale tõukavalt, tal ei olnud vaja, et tema valge marli saaks rüvetatud mingisuguste räpaste käte poolt, kes tulevad talle pai tegema või veel vähem teda kallistama. Kipskuju kõndis ja ajas enda liigse valge värvi ja vormiga elusaid naha materjaliga inimesi eemale. Valge kuju tundis kuidas see isoleeritus teda veel tugevamaks ja võimsamaks teeb, ükskõik kuhu ta ka ei läinud tundis ta ainult ennast, isegi vali muusika oli tema jaoks kadunud, eksisteeris vaid valge kips. Kipskuju elas nii tükk aega, nähes inimesi, kellest ta kunagi oli hoolinud või keda salamisi austanud- kuid ka need inimesed hoidsid liigvalgest vormist eemale. Ta oli muutnud end puutumatuks ja kartust äratavaks, ta sai pilke, mis tahtsid tema juurde tulla- kuid kips takistas neil lähenemist. Ta oli saavutanud vaikiva lähenemiskeelu kõigile. Kipskuju kõndis tähtsalt lokaalist lokaali, istudes ja nautides oma puutumatust. Ta kõndis pargis ja jäi järsku seisma, ta nägi naervat seltskonda, kaks poissi olid naerust kägaras maas ja pisarates, kolm tüdrukut hoidsid kõhtu kinni ja luksusid. Millal tema viimati naeris, vabalt, ilma et mõne muige peale kipsi poleks pudenenud. Kipsi pudenemine poleks ju enam ideaal, seega oli ta muigamise samuti koos kõige muuga endale ära keelanud. Ta kõndis naervast kambast ringiga mööda, kartes, et see naer kuidagi tema kallist kipsi kahjustab. Öösiti vaatas ta ikka välja, kuid mitte enam igatsuse või uudishimuga, vaid lihtsalt selleks, et kui keegi seda näeks, arvaks ta, et see kipskuju on sügavam kui mistahes olend siin maamunal. Nii ta patseeris akna ees. Väljas hakkas vihma sadama ning ta nägi kuidas kaks noorukit jooksid öisel tänaval, ajades käsi taeva poole, kareldes ringi ja lauldes midagi totrat pingviinidest. Ta mõtles et näitab neile koha kätte, jalutab neist mööda ja kingib neile tülgastava pilgu. Ta läks õue, tegi vihmavarju lahti ja astus tänavale. Noori enam polnud. Ta pani pettunud vihmavarju kinni ja hakkas tuppa minema, kuid vihm oli nii tugevalt tema kipsi sulatama hakanud, et ta ei suutnud liikuda. Ta sulas üles ja kips voolas niredena alla. Vorm lahustus ja kadus. Ta oli jälle elus, kuid veel pisut jäik, ta pidi õppima uuesti naerma, karjuma ja laulma laule pingviinidest..

võimalus

Täna on 20.jaanuar kell on 19.15 aasta on 2011.

Ma hingan lämmastiku, hapniku, argooni ja süsinikdioksiidi segu, liigutan varbaid ja vahin otse ette. Mu suu on kuiv, kuid kohe kui ma seda endale teadvustan hakkab mu suu iseenesest tootma värvitut nõre, mis koosneb veest, mukopolüsahhariididest, ensüümidest ja elektrolüütidest, ühesõnaga sülge.

Ma võin olla tuletõrjuja, kahe lapse ema, multimiljonär, vanglast põgenenu, teoloogia tudeng, baaridaam või korralik keskkooli õpilane. Ma võin rääkida hundijuttu, ajada kelbast, kägu, udu, uinamuinat , käojaani või ajada teile kärbseid pähe. Ma võin jahuda, jurada, sokkida ja bluffida. See on mu õigus, sest kogu meie ühiskond on täis „juute“, kes levitavad väärat informatsiooni ja irvitavad nende naiivsete nukkude üle, kes noogutavad ja kirjutavad kõik nende öeldu üles.

Ma võin sulguda koopasse ja lahkuda informatsiooni noolterahest, ma võin võidelda selle vastu või minna vooluga kaasa ja visata pühapäeval tuhandeid lendlehti taevasse, kirjutades neile eelnevalt „Täna on kolmapäev!“

Kes mind usub? Teie usute, kes te istute trollis minu vastas ja küsite minult, miks ma nutan?

„Mu ema viskas mind kodust välja, sest ta sai teada, et ma olen rase ja nüüd mul pole kuhugi minna - NAGU TEID HUVITAKS! Mu poiss jättis mu maha, nüüd ma lähen Hispaaniasse, hakkan baaridaamiks ja alustan uut elu. Mida minusugune peaks üldse tegema? Ma olin kaks aastat vanglas, muidugi tahtsin ma kohe elama hakata, luua perekonna ja leida tööd. Ka minul on õigus elada!“ karjun ma ja lähen järgmises peatuses maha, suu muigel.

Ei usu, et see inimene, enam kunagi kelleltki võõralt küsib, mis temaga lahti on.

Ka teie usute, kes te tulete minu juurde klubis ja küsite, mis mu nimi on ja millega ma tegelen …

„Mirjam“

„Väga ilus nimi, Mirjam. Millega sa tegeled?“

„Ma tulin just hiljuti tagasi New Yorkist, ma lõpetasin seal ülikooli, õppisin graafilist disaini, hetkel teen oma isikunäitust, järgmine kuu tuleb see välja Kunstihoones, tegelen vaikselt oma indie-bändiga, meil on järgmine nädal Seattle’s esinemine ja muidu harjutan järgmise hooaja tenniseturniirideks.“

Noormees maigutab vaid suud ja tahab veel midagi küsida, mina aga vabandan, ütlen, et pean minema sõprade juurde tagasi, et olen juba niigi kaua eemal olnud ja et ta kindlasti mu näitust vaatama tuleks. Kuu aja pärast ilutseb Kunstihoone seina peal silt „ Leonhard Lapin “ noormees naerab kibedalt ning läheb oma teed.

JA ka teie usute, kes te istute saalis ja..

(keegi jookseb saalist lavale, lükkab esineja maha ja alustab tema peksmist, teised jooksevad lähemale, kära ja äkiline vaikus)

„Usute, et midagi sellist võiks päriselt juhtuda?“

Meie võimuses on mängida mõistustega, nukkudega, korvpallidega, koertega, arvutiga ja ka inimestega. Meie võimalus on mängida peitust enda ja teistega. Muutuda ja peita end kõigi miljonite elude taha, leida end nende rägastikust või eksida veel kaugemale oma minast.

Kell on 19.18, mu suu ei ole enam kuiv ja ma hingan õhku, mis koosneb juba ülekaalukalt lämmastikust.

Ma vaatan peeglisse, ma vaatan nii kaua kuni silmad hakkavad väsima ja kõik ümberringi muutub siniseks, nägu muutub siniseks, juuksed muutuvad siniseks, isegi hambad, mis muidu suvatsevad olla keskmiselt valged, muutuvad siniseks. Ma teadvustan, et ma olen „keegi“. Ja ma usun seda.

Seal ma siis lähen - löön aega surnuks, lasen aega raisku, viskan aega aknast välja, matan aja maha, topin aja vatti, söön aja ära, jooksen ajaga võidu, võtan aega … head aega!

janu

Vett täis klaas seisis laual. Kõik ümberringi oli vaikne. Klaas oli rahus, isegi tolm ei hõljunud ringi. Mingisugune veider kaitsev atmosfäär valitses toas. Sellist peegelsiledat vett oleks Klaas tahtnud tunda kogu aeg, täiuslikku rahu, üksi laual, kuhu ei satu mitte kunagi tolm. Kuskilt kaugelt hakkas lähenema nähtamatu vibreeriv jõud, see jõudis kaitsva atmosfääri lähedale ja andis tõuke. Vesi oli sama rahulik edasi, vibreeriv jõud tugevnes ja üritas kogu jõust atmosfääri sisse tungida ja lüüa klaasi laualt. Klaasil hakkas palav, vesi hakkas aurama, kaitsekiht muutus uduseks. Jõud muutuks üha tugevamaks ja Klaasil hakkas aina enam palav, kaitse kiht hakkas murenema kuumuse all ja jõud tungis sisse. Vesi klaasis hakkas üle ääre loksuma. Kära tühjendas klaasi sisu- varsti oligi Klaas tühi ja Klaas pandi alaspidi teiste klaaside juurde seisma. Klaasikapist kuuldus vaikset kriipivat häält- kõik klaasid anusid vett. Ainult viimasena kappi pandud Klaas ei anunud, ta oli vait ja lülitus kõigest ümbritsevast välja, varsti hakkas ta tundma, et ta täitub, ta märkas, et vesi on hakanud temasse tagasi tulema. Veider oli, et see ei voolanud välja, kuigi Klaas seisis tagurpidi valgel restil vaid oli üsna varsti pilgeni täis. Ta ei vajanudki nii suurt vaba ruumi enda ümber, talle piisas vaid teadvustamisest.