katused

Katuse räästast tilgub ebakorrapäraselt roostevett, katuseharjad hakkavad lume alt välja paistma. Nende punased harjad on kõigile nähtavad ja nad ei kavatsegi enam peitu pugeda. Kõik muu on valge ja rahulik ainult katused on arust ära ja tõmbavad päikest enese poole, soovides sulada punasteks lompideks ja liuelda teistesse hoovidesse ja seejärel ehitada end uuesti üles. Ükski katus ei kannata enam seda maja peal püsimist, kõik tahavad lendu tõusta. Paljud katused ongi juba nii ülemeelikus tujus, et tõmbavad endale pahandusi kaela- mõni hakkab hommikul võimlema, ringutab nii, et krohvi lendab. On ka katuseid, kes nalja viluks end raputavad ja peavad end papagoideks, proovides raputades vanadest sulgedest lahti saada, kuid sulgede asemel lendavad maapinnale kurvad punased katusekivid. Katused sellele ei mõtle, et kui nemad lendu tõusevad jääb maja ilma peata ja läheb hoopis lolliks. Tuleb tunnistada, et paljud majad on harjunud, et kevade tulekul hakkavad katused igasugu trikke tegema ja valmistavad end juba ette, kuid mõni katus on lihtsalt uskumatu, lendab kraaksudes ringi ning ignoreerib täielikult maja kutseid. Katus sellele ei mõtle, et iga tema lennus olek muudab maja kaitsetuks- iga kurikaval vihmapilv võib majas oleva kerge vaevaga üleujutada, või siis tuuleiil keerutab majas olevaid mutreid ja vedrusid taevasse ja kaotab need sinna igaveseks ära. Veel üks päikeseline päev ja kogu taevas on lendavaid katuseid täis. Loodetavasti on tuulevaikne ilm ja ka vihm hoiab eemale.

tuhatoosis

Konid lebasid maas, eri pakkidest välja kistud ja julmalt ära tõmmatud, ühel ilutses veel punane huulepulk. Päike paistis neile peale ja ähvardas nad uuesti süüdata. Need kaks kuluvad ajapikku maasse ja keegi ei tea, millal nad esimest korda süüdati ning milleks. Võib olla olid süütajateks paarike, kes vestlesid ilmast, võib olla sattusid nad sinna eraldi, ühe depressiivse naise poolt hüljatud, teine nokatsiga mehe poolt kiiresti kimutud ja jalge alla tallatud. Võib olla aga kukkusid nad taevast, kus kaks inglid, kes olid tüdinud pilvedes passimisest nad korralikult ära tõmbasid ja taevast alla lasksid sadada. Neil kõigil loendamatutel konidel on oma lugu, mõned neist pisaratest tõmmatud, teised naerust, aga keegi ei mõtle, mis neist edasi saab. Aga ühel hetkel süttivad nad uuesti ja veeretavad end mööda tänavaid edasi, vaikides ja kiiresti laskuvad nad mäest alla ja sel hetkel kaob nende erinevus, kõik nad muutuvad ühtseks oranžiks puntraks ja leiavad ühtse keele. Siis ilmuvad taevasse pilved, nende suitsevatest otstest ja teevad kõigile teatavaks, et nad on. Märguanne antud võivad nad vaikselt asfaldisse sulada ja kaduda selle maa pealt. Igapäev sünnib uusi oranžide otstega väeteid suurde tuhatoosi, kes kustutavad kuriteo jäljed juttudest, olukordadest ja inimestest.

muumia

Taevast ripuvad alla pikad valged sidemed, kuid mitte sellised, mis naha vastu minnes seda õrnalt paitavad, vaid kui kärbsepaber külge kleebivad ja nurjatult kinni krabavad. Tuleb ette vaadata, et magus mee lõhn lõksu ei meelitaks. Ometi käivad paljud inimesed ringi juba pooleldi kinni mätsituna ja ei õpi ka oma vigadest vaid kalpsavad aina uute sidemete külge. On ka neid, kellel on ainult üks jäse valgesse siidi mähitud- tema on õppust võtnud, kuid patt on kõigile ilmne, tema tahtis vaid omistada. Liigub ringi ka neid õnnetuid kelle suu on kinni tõmmatud ja kes žestide ja ehmunud silmadega proovivad märku anda, et keegi neid aitaks. Kuid keegi ei saa neid aidata, kes pattudega on seotud need peavad nad ise ära lunastama ja maha kiskuma. Jumala lapsed jooksevad ringi suurte puust ristidega ja tõmbavad taevast allatilbendavaid linte ära, viies neid oma salajastesse urgudesse ja vaadates neid hardalt- sest see on kindlasti Jumala saadetis. Ei, need lindid on märguanne hoopis müstilisematelt olendeilt, kes ootavad kärsitult, et inimesed mõistaksid, et elu on mäng, kuid palju suurem ja huvitavam kui mõne nulli pikali lükkamine või miinustele kriipsu lisamine. Ei, elus peab mängima endaga, vahel appi võttes nii nulle, kümneid kui sadu, kuid siiski pikemas perspektiivis saama endaga ise hakkama. Nii rippusid need lindid, kuni kogu inimkond oli hädas ja siples nende valgete patulintide sees. Tänavad olid täis muumiaid, kes tühjade silmadega jälgisid, unustades enda ja ümbritseva, kõndisid üksteise sabas, teadmata, kes on juht ja kuhu tee neid viib. Tegelikult kadus kõik ühtlaselt sidemeisse ja lõpuks lebasid kõik oma kookonites maas, mõned aktiivsemad veel vaikselt korisemas taevast allalangevatele kärbsepaberitele.

Ja siis sama äkki kui need linad oli tekkinud, need ka näiliselt kadusid ja inimesed liikusid edasi nii nagu enne, ainult nende pead olid tühjad nullid ja keha kattis neile nähtamatu paber. Ainult need, kes terve aja olid istunud kodus, kudunud sokke või lugenud raamatuid nägid edasi muumiaid ja tundsid neile kaasa. Õigemini tundsid kaasa endale, et nad neid nägid, sest muumiaid oli nii palju ja sissemätsimata inimesi nii vähe, et tundus, et keegi peale raamatute enam ei kõnele.

Jäälinn

Jääpurikad kõnnivad mööda jäiseid tänavaid ja maju, nende kohal kõrgub jääkuppel, mis ei lase ühelgi kiirel seda jäisust kildudeks lasta. Miski ei muutu, kõik jookseb ringi seda sama jäist staadioni ja on sama külm ja kõva. Kui saabub öö võib märgata mõningast muutust, jääpurikate sees hakkab helendama tuluke, kuid kohe kui on saabunud hommik on tuluke saladuslikult haihtunud. Iga öö tuletab tuluke üleval olijaile veel meelde, et jäisus ei kaota veel hinge- kuid juba jälle on tuluke läinud. Kuppel purikapeade kohal ei kavatsegi veel kaduda ja järjest enam jääpurikaid jääb katuste harjadele jalgu puhkama, kuni nad jäätuvad äärega kokku ja ongi kadunute hulgas. Ei tohi seisma jääda, tuleb edasi liikuda, ükskõik kui jäine ja puruks tegev kõik on, on vaja oodata vaid ööd, mil tuluke tuleb ja aitab kinni külmunud sõrmi aeglaselt liigutada ja mõttevooludel läbi mügarate edasi liikuda. Üks külmunud hunnik jääkuubikuid valitseb purikapeas ja miski ei lase tal enam endist tulukest sütitada ja seda teistega jagada, tuleb ikka öösel ja salaja oma kuubikuid ragistada ja tummalt krigiseda. Jääst silmad ei liigu, ainult peegeldavad ülejäänud jääkamaraid, mis irvitades libisevad mööda ja raksatavad purika ees kokku, et teda ehmatada.

Siiski peab mainima, et vahel kingib kuppel ka imelisi jäälilli, mis tuletavad meelde aegu, kus kõik ei olnud veel jääs ja suhelda sai sõnade ja tunnete abil mitte erinevate kriiksude ja kriginatega. Jääst kell kukub tornist alla ja annab märku, et käes on öö. Vaikselt hakkavad tulukesed särama ja kõik purikad suiguvad unne, kus nad suruvad jälle kätt ja vahetavad numbreid;söövad maasikakisselli vahukoorega ja kiiguvad võrkkiiges. Kuniks reaalsus neid jälle äratab ja kraade on miinus viisteist