pundar

Üks heinamasin tuli öösel ja ajas kõik heina kokku üheks suureks puntraks ja lahkus. Miks ta pidi seda tegema, miks need üksikud libled ei võiks taeva poole püüelda ja kärbuda vaikselt omaette, miks peab nad kokku panema ja ootama kuni mõni mäluv suu nad tükeldab ja nad koos limaklombiga kuhugi musta sügavikku kukutab. Nendel kõrtel oli oma elu, nad pidid jääma üksi, olema selged ja nähtavad ja mõistetavad. Eelmine hommik oli veel kõik korras, Keegi jalutas kõrte keskel ja mõistis nende kõigi ühte selget ideed, mida nad varjamatult näitasid. See Keegi oli rahul selle korrastatuse ja kontrolliga, mida ta selle põllu üle tundis. Iga kõrs andis talle ühe kindla mõtte ja kui ta tahtis uut mõtet, liikus ta lihtsalt järgmise kõrre juurde, korras ja puhas süsteem. Kuid äkki pidi tulema öösel salakaval röövel, kes kõik mõtted ühte suurde puntrasse ajas, katki tegi ja segamini paiskas.

Keegi tuli pärast hävitustööd põllule. Kui enne tervitas põld teda vaikusega ja kõneles ainult siis kui ta seda soovis, siis nüüd karjusid kõik kõrred segamini ja arusaamatult, katkised otsad kisendasid taeva poole ja kogu harmoonia oli pragusid täis. Keegi jooksis suure puntra juurde ja proovis kõrsi lahti päästa, kuid nöörid, mis kõrsi piirasid kohutasid teda. Need olid nöörid, mis ta ise oli masinale andnud. Nöörid, mis sidusid teda selle puntraga ja mille vastu ta oli abitu. Kõrred ei vaikinud, nad kisendasid valust ja mõtetest, Keegi oli puntra kõrval, seotud nähtamatu nööriga kõrte kõrvale. Ainus, mis kogu kontrollimatute mõtete keerisest korraks esile kerkis oli teadmine, et masina käivitajaks oli ta ise- Keegi.

ajaleht

Ma avan silmad ja olen sattunud prügimäele. Prügimäega meenub alati midagi räpast ja ebameeldivat, kuid see prügimägi on eriline, ta on avar ja huvitav. Vaatan ümberringi , taevas on kajakad ja ümberringi vene ja eesti keelsed ajalehed. Ka minu keha asemel on õhukesed lehed, mis on täis musti trükitähti. Igal lehel on rääkida oma lugu ja nad kibelevad end avama. Mu sile paber lendleb läbi õhu nende poole ja teeb nendega tutvust. Õrn kevadtuul sasib kõigi lehti ning avab nende sisu kõigile sealolijatele. Mänguhoos moodustavad lehed prügimäe keskele oma ooteruumi ja alustavad millegi ehitamist. Paberitele trükitud sõnad sädelevad päikese käes ja lehed moodustavad iseenesest kuulekalt ukse, justkui oleks nähtamatu käsi neid juhtinud. Pabersein moodustatud, astub esimene ajaleht ette, seina sisse tekib pragu ja sein avaneb- leht kaob. Ülejäänud ajalehed jäävad õhku vaatama ja on hämmastunud lehe haihtumise pärast. Kui esimene üllatus on jahtunud, alustavad lehed üksteise lehitsemist, et veelgi tuttavamaks saada. Kuid õhku trükitakse küsimus: " Kuhu kadus see üks leht, kes oli julguse kokku võtnud ja kadunud maailma, millest kellelgi aimu polnud?" Vaid see üks teab nüüd, et see uus maailm avab sisenejale tema sisu ja näitab tema varjatud lehekülgi. Tänu teiste lehtede moodustatud uksele oli tal võimalus esimest korda ennast sirvida. Ta istus inimesena rõdul ja luges oma lehte, kui viimane lõik oli lõpetatud lendas ta tagasi ooteruumi. Leht oli muutunud, ta oli säravam ja selgem kui teised. Juba moodustati uus sein ja nii kadusid järjest lehed oma lugudesse, tulles tagasi säravate ja loetavatena kui kunagi varem. Järg oli viimase ajalehe käes ta ees avanes lehesein ja ta lendles sisse. Talle avanes vaade kööki, kus väike tüdruk määris parajasti pannkookide peale värsket maasikamoosi, tüdruku ees lebas muinasjutu raamat, kui ta küünitas seda võtma, võttis väike tüdruk selle enda kätte ja ütles talle: "Kas sa tõesti oled juba nii vana, et ei mäleta ühtegi muinasjuttu, et pead neid uuesti läbi lugema?" Ja leht mõistis. Tagasi ooteruumi tulles, oli kogu ruum eredam kui enne ja lehed liuglesid õhus paljastades oma õnnelikku sisu. Kuid midagi oli ka lehtedes muutunud. Lehed olid kuidagi paksemad kui varem. Nende sisus ilutses uus lehekülg, mille pealkirjast võis lugeda "Võimalused". Kõik lehed alustasid selle kummalise peatüki lugemist ja said aru, et see peatükk jääb alatikseks nende sisukorda kui üks kaunim tekst. Ükskõik kuhu need ajalehed ka ei sattunud oli neil nüüd midagi, mis neid alatiseks ühendas- üks ühine peatükk, üks lugu, üks võimalus.

millimallikas

Massiivsete kokkutõmmetega liigub kallerjas olend mööda musta vedelikku ringi ja püüab kombitsatega sügaviku põhja tunnetada. Ta on end korralikult kaitsnud kõigi välistegurite eest, oma kõrvetavate kombitsatega hoiavad kõik vähegi arukad olendid temast eemale. Nii ta siis tõmbab ennast aina sügavamale põhja, otsides midagi, mida ta endale teadvustada ei julge või ei taha. Üldse on see üks veider olend, ta ei taha lähedust aga kiirgab nii väljakutsuvalt, et terve mustav merepõhi on tema neoonset valgust täis. Ta justkui hoiataks, et ta on ohtlik ning eemalehoidev, kuid salamisi ootab julget, kes ta kõrvetustest ei hooliks. Kes üldse ütles, et see kõrvetab, kas polnud see keegi reisijuht või giid, kes keelas lastel meduusidega mängimise. Ehk oligi, kuid kas poleks õigem olla loll ja katsetada enne kui sellest kirevast reklaamist kaarega eemale ujuda. Ilus ja ohtlik sobivad rohkem kokku kui miski muu, nii see millimallikas tuntud ka kui meririst patseerib ringi ja uhkustab oma suurte kombitsatega. Miks ta aga ujub nii põhjale lähedal, ega julge supelda lainetes. See ongi tema suurim saladus, lained lõhuvad tema hapra keha, aga kas keegi oleks uskunud, et see kõigile ohtlik kombitsatega olend on tegelikult väeti ja lainete vastu võimetu. Lained viivad ta kaasa ja ta ei suuda vastu hakata, tema võimsad kombitsad ei aita teda enam, sest lained ei küsi kas ta tahab, laine lihtsalt liigub ja võtab kaasa. Helendav olend puudutab kombitsaga külma merepõhja. Ta on turvalises kohas. Aga tema kokku ja laiali tõmbuv keha on juba loodud bi-polaarseks, nii siis ruttab see kaval ja tark millimallikas põhjast otse lainetesse, mis viivad ta kaasa, kuid ei rebi puruks, sest see pole lainete eesmärk.